Aleksei Šipenko on maailmakuulus näitekirjanik.

Ta alustas teatris näitlejana, siis hakkas kirjutama näidendeid, töötas lavastajana, läks elama Saksamaale …. Just siin, Tallinnas Vene Teatris, algas tema professionaalne teekond. Aastatel 1983-1985 töötas ta siin näitlejana. Ja nüüd, rohkem kui 30 aastat hiljem, leidis Aleksei tagasi tee meie linna. Tema näidendi “Moskva-Frankfurt. 9000 meetrit maapinnast kõrgemal” lavastas noor lavastaja Ilia Prozorov. Lavastuse pealkiri on “Desertöörid”. Me rääkisime Alekseiga sellest, kuidas on muutunud tema noorusaja linn, kuidas ta ise on muutunud ja milliste raskustega puutub venekeelne näitekirjanik kokku välismaal elades.

1. 90ndatel aastatel olite te üsna kuulus näitekirjanik ja tean, et teie karjäär Venemaal oli tõusuteel. Miks te otsustasite Venemaalt lahkuda?

Kindlat otsust ei olnud, nii lihtsalt juhtus. 80ndate aastate lõpus külastasin ma Saksamaad seoses minu näidendite esietendustega. Elasin seal mõnda aega, aga tulin alati tagasi kodumaale. Tagasi tulles nägin, mis Venemaal toimus.

1992. aastal pakuti mulle võimalust lavastada minu näidend “Kamikadze elust” Berliini “Volksbühnes”, kus oli just alustanud tööd Frank Castorf. Ma nõustusin. Siis tulid pakkumised teistest teatritest ja riikidest. Mul sündisid lapsed ja kõik muutus järk-järgult selleks, mis see on nüüd. Aga mingit teadlikku otsust ei olnud.

2. Kuidas teil Saksamaal läks?

Minu näidendeid lavastasid teatrid mitte ainult Saksamaal, vaid üle kogu maailma. Ma lavastasin ka ise oma näidendeid ja töötasin režissöörina, mis oli mind alati köitnud. Pärast seda, kui Thomas Ostermeier lavastas minu näidendid “Suzuki” ja “Suzuki 2”, hakati mind peaaegu Saksa näitekirjanikuks pidama.

Need näidendid olid mul esimesed, mis olid kirjutatud mitte Venemaast, vaid Saksamaast. Alates nendest lavastustest hakkas arenema see, mida hiljem nimetati “post-emigrantide teatriks” – Suzuki peakangelane oli Berliinis asuv Türgi autoremonditöökoda. Seda näidendit etendati tänapäevase saksa draamana New Yorgis, Londonis ja Pariisis. Pärast selle lavastamist kutsuti Ostermeier “Schaubühne“ teatri juhiks.

Sellisel viisil osalesin ma Euroopa teatri erinevate põlvkondade suundumuste kujunemise protsessis. Tegin koostööd Peter Steiniga, Frank castorfiga, Ernst Shtezneriga, Bob Wilsoniga, Thomas Ostermeieriga, ja põlvkonnaga, kes on Thomasest isegi noorem. Ma kirjutasin kolm romaani, ühe neist saksa keeles. Rootsis avaldati romaan “Arseni elu”.

Ma lõin ja salvestasin muusikat, töötasin Saksa teatrites näitlejana, laiendasin oma nägemust teatrist, eksperimenteerisin vormiga. Uue aastatuhande algusest siirdusin rohkem filmitööstusesse, kaugenedes teatrist ja selle piirangutest.

Jätkasin koostööd sõltumatute noorte režissööride rühmitustega, toetades nende formaalseid ja sisulisi seisukohti, tegelesin haridus-kasvatustegevusega, asutasin ettevõte Nondual Productions, mis tegeles filmieksperimentidega, väikese eelarvega projektidega, mida tänapäeval nimetatakse “art-housiks”, elasin 7 aastat Indias, töötasin filmide ja käsikirjadega. Portugalis teen ma siiani koostööd teatriga, kus olen üks kunstilistest juhtidest ning lavastan seal nii enda kui ka klassikaliste autorite näidendeid.

3. Te töötasite näitlejana Tallinna Vene Teatris ja tulite tagasi peaaegu nelikümmend aastat hiljem. Kuidas on see teater teie arvates muutunud? Ja linn?

Mul on raske öelda, kuidas Vene Teater on muutunud, kuna selle kahepäevase lühikese külastuse käigus jõudsin ma vaadata ära suurel laval ainult ühe etenduse (“Häda mõistuse pärast”) ja ühe lavastuse RedBoxis (“Desertöör”), mille lavastas Ilia Prozorov minu 1991. aastal kirjutatud näidendi “Moskva – Frankfurt. 9000 meetrit maapinnast kõrgemal” ainetel. Mõlemad etendused on väga huvitavad, kaasaegsed, selge ja arusaadava mõttega. Nende põhjal võib saada ettekujutuse kaasaegse vene teatri kui sellise arenguvõimalustest ja suundadest.

Tuleb märkida, et tänapäeval ei eristata maailmas enam praktiliselt vene ja lääne teatrit. Tänu globaalsele teabevahetusele ei erine Aafrikast või Aasiast pärit lavastaja enam näiteks esteetika, stiili, kunstilise väljenduse meetodite ja teemade poolest nende riikide lavastajatest, kes on pikka aega suunanud teatri arengut maailmas. Teemad on humaniseeritud ja politiseeritud ning tähenduste pinge muutub. Otsustavaks muutub tung vabaduse suunas.

4. Kõige olulisem asi iga kirjaniku jaoks on keel. Sageli need kirjanikud, kes lahkuvad oma kodumaalt, lõpetavad kirjutamise või nende keel “konserveerub”, jäädes sellesse aega, kui nad kodumaalt lahkusid. Kas te tunnete, et teie ja vene keele vahel on lõhe? Kui palju on teie arvates vene keel viimase 30 aastaga muutunud?

Läänes töötades juhtus minuga see, et näidendi ja lavastuse “lingvistiline“ komponent vähenes miinimumini. Kui ma Venemaal olles kirjutasin näidendeid, mis olid 60-90 lk pikad, siis Läänes hakkasid nad olema 10-30 lk pikad. Eespool nimetatud näidendi “Suzuki” tekst ei ületanud 15 lehekülge, kuid Thomas Ostermeieri lavastus oli täispikk. Asi oli selles, et näitekirjaniku/lavastaja märkused kirjeldasid paremini nii sõnu kui ka tegevust, nii kangelase seisundit ja ka teemat.

Türgi automehaaniku poolt räägitud tekst oli täielikult väljamõeldud ja koosnes türgi kõnet meenutavatest helidest, nagu välismaalane seda kuuleb. Kui Thomas tahtis seda jäljendust muuta tõeliseks türgi keeleks, olid Türgi näitlejad sellele otsustavalt vastu ja nõudsid, et neil lubatakse kasutada just “minu” türgi keelt, sest just sel viisil säilitasid nad eneseiroonia ja vältisid kaudset rassismi, mida võib endiselt leida kaasaegsetes post-emigrantide lavastustes, kus makstakse lõivu poliitiliselt korrektsele inimkonna teemale.

Seega asjaolu, et ma Saksamaale kolides ei osanud saksa keelt, sundis mind ennekõike pöörama tähelepanu inimese arhetüüpidele väljaspool keele ja rahvuse piiranguid. See, mida ma tegin oli puhas minimalism, “objektiivne kunst”, nagu seda nimetas Gurdjieff.

Kaasaegne vene keel ja teised keeled, mida kõneldakse riikides, mis läbivad tänapäevase maailma ühiseid muutusi, kujunevad lühemateks ja funktsionaalsemateks ning võõrsõnade ülevõtmine keelde muudab keelt rikkamaks või vaesemaks. Venemaal on selge trend vanglaslängi suuremale kasutamisele, sest avalikus ja poliitilises elus domineerivad kurjategijad, kes räägivad ja elavad oma keskkonnas. Loomulikult tunnetan ma seda lõhet, kuid küsimus on, kas ma tahan seda lõhet vähendada? Olles proovinud arhetüüpset keelt, tegevuse keelt, ajale allumatut keelt, see vajadus kaob. Lisaks sellele mõistab iga kirjanik üsna selgelt, et kui ta peab “vaikima”, sisenema vaikusesse, mis on omane tarkusele ja rahule, mis kaasneb “tõeliste teadmiste” omandamisega, selle asemel, et püüda “rääkida” teadmistest sellise väga ebatäiusliku vahendiga nagu keel ja inimkõne üldiselt, millega jäävad hätta sageli nii kirjanik ise kui ka kõik teised kodanikud, sealhulgas poliitikud ja presidendid.

5. Kas te tunnete huvi kaasaegse vene näitekirjanduse vastu? Millised autorid tunduvad teile huvitavad, perspektiivsed? Kas teie arvates on kaasaegses vene näitekirjanduses uusi suundi? Kuidas see erineb saksa näitekirjandusest?

Ma ei jälgi kaasaegset venekeelset näitekirjandust, ehkki ma tean paljusid autoreid nimepidi. Kuid kuna ma viimastel aastatel olen lugenud piisavalt palju vene filmikäsikirju, millest osade autoriteks on muuhulgas ka näitekirjanikud, on mul üsna selge ettekujutus nende tekstide kvaliteedist.

Kaasaegsed autorid, kes on sündinud ja kasvanud väljaspool kommunistlikku konteksti käivad materjaliga ringi vabalt, diskreetselt ja sügavuti, kuna neid ei piira oma sisemine tsensor, kes veenaks neid muutma oma näidendi/käsikirja hästimüüvaks tooteks, sest kui sa tahad saada püstirikkaks, pead muutma selle tooteks.

Vene autorid on sama head-halvad, nagu välismaa omad, olgu nad sakslased, prantslased, ameeriklased vms. Eespool ma juba rääkisin teatri universaalsusest.

Maailm, mis ei olnud enam jagatud sotsialistilikusse ja kapitalistliusse leeri, muutus kergesti jälgitavaks ja juhitavaks. Tegelikult on praegu olemas ainult üks Jumal – Raha. Kuid selleks, et sünnitada midagi elavat, on vaja Kahte.

Powered by Zmei Framework