Jelena Skulskaja jõuluveste: aga inimene unustati ära

Me mõtleme aina välja igasuguseid sümboleid ja siis üritame täita need enam-vähem sobiva sisuga. Näiteks avaldasid paljud väljaanded loo naisest, kes otsustas ametlikult abielluda lühtriga (mis täidab tema elu valguse ja lootusega?). Või siis lugu ühest teisest naisest, kes püüdis abielluda iseendaga (kinnistada praktikas enesepiisavuse põhimõtet?).

Suvilakujundiga aga seostas ta kaks sootuks teistsugust unistust, millest kumbki paraku ei täitunud: et tal oleks soe peldik majas, mitte puidust uberik väljas aia ääres, ning et talle valmistataks toitu, mis sobiks kokku tema arusaamaga tuberkuloosihaige õigest toitumisest. Veel oleks ta soovinud, et tuttavad ja sõbrad ei sõidaks lakkamata tema juurde suvilasse (ehkki ta ise neid aina külla kutsuski, aga läks lausa hulluks omaenda külalislahkusest ja sõprade innukast valmisolekust küllakutseid vastu võtta).

Kogu Tallinna kesklinn on Tšehhovit tulvil. Vene teatris mängitakse «Kirsiaeda», draamateatris «Ivanovit», alles oli linnateatris Elmo Nüganeni lavastatud «Kirsiaia» esietendus. Selle viimase ajal pärisin päevaks Moskvast kohale lennanud Adolf Šapiro käest, kes juba palju aastaid lavastab linnateatris ja on Nüganeniga sõber, kas tal pole mitte raske vaadata näidendit eesti keeles.

Adolf vastas: «Tšehhovi eripära selles seisabki, et ta kõlab kõigis keeltes ühtmoodi omaselt! Isegi hiina keeles: ma lavastasin Shanghais «Onu Vanja» ega tundnud keele tõttu vähimalgi määral ebamugavust.»

Nii et asi pole üldsegi selles, et terve Venemaa muutub või peaks muutuma lühtriga võrdväärselt mõttetuks kirsiaiaks, vaid hoopis Tšehhovi kompositsiooni rütmikas, mis tõrjub peast sümbolid ja ärgitab mõtlema üksindusest, mida autor lahkelt meiega jagab. Nii on muusikaga, nii on võõrkeelsete luuletustega, nii on, selgub, ka Tšehhoviga.

Tänapäeval on «Kirsiaia» peategelane vana teenija Firss, kes on hüljatud majja maha unustatud. Kui juba sümboolikat otsida, siis just selles kujundis, selles tohutus tumedas maises maailmas, millest me keegi välja ei pääse.

Kui teataval eluetapil unistabki näitleja Hamleti mängimisest, jõuab ta lõpuks ikka mõtteni, et suur roll, mida ei ole kunagi hilja mängida, on Firss. Linnateatris mängib teda praegu Andrus Vaarik. Silme ees on veel see, kuidas sugugi mitte ammu paistis draamateatris selles rollis silma Lembit Ulfsak.

Kohutav müra peas

Kõigest kaheks päevaks sõitis Tallinna Vabale Lavale oma «Hamletit» näitama Tartu LendTeater. Mõnes mõttes on tegu Nero Urke monoetendusega Jaan Toomingu lavastuses (tegelikult astuvad seal pisirollides üles veel mõned näitlejad). Monoetendus selles mõttes, et kõik sündmused toimuvad meeletu poeedi Hamleti haiges peas: ta kuuleb läbi krääksuva ja vinguva helimüra isa häält, kes nõuab kättemaksu. Hääl nõuab Hamletilt kuritöö kordapanekut, prints aga paneb selgematel hetkedel survele vastu.

Või kas seda Opheliat üldse oligi, või oli ta ainult kujund, sümbol Hamleti peas? Hamlet läheneb Claudiusele, oma isa tapjale, et tappa ta pistodaga. Hamlet surub end juba Claudiuse selja vastu, tõstab pistoda, aga siis mõtleb ümber ja astub tagasi – või astub tagasi seepärast, et mingit Claudiust ei olegi olemas? Seevastu on maskid, mis katavad üleni näo, mille alt tuuakse kuuldavale sõnu, aga maskid ise on läbinisti liikumatud, muutumatud, nii et ei saa olla isegi kindel, et sõnad tulevad ikka nende kandjatelt. Ei jää Horatiuski finaali ajaks ellu, et inimestele tõtt rääkida, vaid sureb koos Hamletiga kui üks tolle nägemustest.

Tänapäeval ei ole võimalik teatrit ette kujutada ilma Shakespeare’ita: Vene Teatris näiteks mängis Hamletit alles äsja Natalja Murina (tõelises monovariandis) Tatjana Kosmõnina lavastuses, kevadel aga toob teater lavale «Richard III».

Samamoodi ei ole võimalik ette kujutada Tšehhovi näidendit ilma viiteta Shakespeare’ile: näiteks «Kirsiaias» soovitab Lopahhin Varjal – nagu Hamlet Ophelial – kloostrisse minna. Varja, muide, vastab, et oleks tal kas või natuke raha, siis ta kahtlemata kloostrisse lähekski. Ivanov nimetab ennast samanimelises näidendis otseselt Hamletiks ja neab end hamletliku ebakindla ja mõistetamatu käitumise pärast.

Küllap on tarbetu tuletada lugejale meelde nii ilmselget asja, et Shakespeare ja Tšehhov on ühtmoodi äärmiselt mitmekülgsed ja mitmetahulised autorid, ent tänapäeval kõlab üksinduse ja mittemõistmise teema nende näidendite lavastustes aina selgemalt ja tugevamini. Inimene on ära unustatud. Inimene, kes ei sarnane kellegi teisega, kes on kõigile ebameeldiv, kes ärritab kõiki.

Legendi kohaselt armastanud Shakespeare mängida vaimu. Jaan Tooming mängib samuti vaimu. Poeedi hääl maailmas kõlab läbi elumüra, takistab sulanduda ümbrusse, koputab südametunnistusele, ajab kahetsema. Andega pärjatud inimesed pelgavad astuda samme, mille eest Jumal võib ande ära võtta, nad jälgivad oma moraalset kompassi, tunnevad häbi, mõtisklevad.

Andekas puupakk

Jaan Toomingu lavastuse plakati kujundas üks tänapäeva paremaid fotokunstnikke Peeter Laurits. Ta on üles võtnud Nero Urke näo ja seadnud kõrvale portreena esitatud kolba. Portreežanr ei ole kolbale just kohane: on ta ju ikkagi elu enda järellugu, millele me ei taha üldse mõelda.

Küllap võib teha portree isegi puupakust, millest papa Carlo hiljem voolib välja Buratino, ja öelda, et see ongi inimese või vähemalt lemmikangelase elu algus. Ma usun, et maailmas leidub palju näitlejaid, kellele niisugune puupaku roll imehästi sobiks. Kolba rolli sobivad lõppeks ju kõik, aga ei, ma ei taha väga kauaks seda fotokunstniku väga jõuliselt mõjuvat pilti imetlema jääda.

Neil päevil on kombeks sooritada mõttetuid ja tarbetuid oste, hankida igasuguseid kinke, rääkimata juba kõvadest värvilise paberi rullidest, mille sisse kinke pakkida, ja kirevatest paeladest, millega pakid kinni siduda. Ja siis vahetada sugulaste, lähedaste ja sõpradega neid tarbetuid asju, erutusega lahti harutada või närviliselt puruks rebida ümbrispaber ning igal juhul heldinult rõõmustada selle üle, mida pakist või karbist leiad, selle kõrval nentides, et elu ei olegi tegelikult nii nukker ja lühike, nagu see veel hommikul tundus, ja poetades paar tundeküllast pisarat, mis melodraama vankumatute seaduste järgi just sel hetkel silmist välja valguvad.

Ja aduda, et kellelgi võib olla veel hullem kui sul endal, ja helistada sellele (täiesti üksikule, arvatavasti ebameeldivale) kellelegi ja öelda talle midagi head ja mõista siis (kahtlemata kerge ja tagasihoidliku edevuse ajel), et ka ise oled palju lahkem ja talutavam inimene, kui on arvanud teised, et sinu käitumine on tegelikult ainult enda valitud žanr, mitte aga tõeline, sisim sisemus. Et ka sina oled kaitsetu ja nõrk, sugugi mitte kaljukindel võidumees.

Ega see kõik kokku väga raske polegi. Hing ei pea ju ainult vaeva nägema, see tähendab kannatama, vaid võib ka hinge tõmmata, see tähendab rahus ja õnnes vaikelada.

Keerad selja teatrisse viivatele treppidele, pilgu eemale häid filme täis kinolinalt, lööd kinni väärt raamatu ja annad järele tungile soovida kõigile inimestele jõuluks ja uusaastaks soojust, õnne ja rahu.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

http://neglinka29.ru/play/spasti-kamer-yunkera-pushkina/
Powered by Zmei Framework