Vene Teatris esietendub Puškini romaan rahvamässust

Täna, 15. novembril kl 19 esietendub Vene Teatri suurel laval Sergei Golomazovi lavastus "Dubrovski", mis põhineb Aleksandr Puškini samanimelisel postuumselt avaldatud romaanil. "Dubrovski" peateemaks on mäss ühiskondliku ebaõigluse vastu, mis haarab nii väikeaadlit kui talupoegi ning mille eesotsas on noor robinhoodlik kangelane Dubrovski, keda lavastuses kehastab Mikhail Manevich.

Lavastaja Sergei Golomazov, kes peamiselt töötab Riia Vene Teatris, on Vene Teatris Eestis välja toonud mitmeid edukaid lavastusi nagu Beaumarchais "Figaro" või Bugavičute-Pēce "Poiss, kes nägi pimeduses". Seekord võttis ta ette vene kirjandusklassika.

"Puškini ajast on sisuliselt kõik muutunud. Riigi sotsiaalne alus on muutunud kaks, isegi kolm korda. Kuid inerts, mõtlemise konservatiivsus, riigi patriarhaalne jaburus ja tõmblemine on jäänud paraku samaks," räägib Golomazov lavastuse taustast. "Muutunud ei ole ka rahvaga kõnelemisel feodaalne või postfeodaalne intonatsioon – ja mitte ainult intonatsioon, vaid kogu oma rahvaga kõnelemise keel. Riigi feodaalsuhete olemus oma inimeste kui orjade... ja paraku, isegi mitte kui orjade, vaid, teate, nagu... Ja see on alati nii olnud... ja nii oli ka Nõukogude Liidu ajal. See kahjuks jääb samaks. /…/ Pealisülesande tasandil on mul "Dubrovskiga" palju ühist – eelkõige vajadus kaitsta inimväärikust alandamise eest. Olen üles kasvanud ja õppinud Venemaal ning tean väga hästi, mida see tähendab. Selles mõttes oleme Puškiniga, kes elas, kasvas ja töötas samuti politseiriigis, sajandeid kestnud orjanduslikus süsteemis, ühel lainepikkusel," selgitab Golomazov materjali valikut.

Lavastuse, mille stsenograafia autoriks on Oleg Golovko, üheks keskseks kujundiks on imperiaalse Peterburi südamesse püstitatud Aleksandri sammas, mille kohta lavastaja Golomazov ütleb järgmist: "Aleksandri sammas on justkui Venemaa autokraatia ja imperialismi fundamentaalne sümbol... ta oli seda nii tolleaegsel Venemaal… ja on seda isegi tänapäevani... Selline alatine vankumatu vertikaal. See imperialism ja riigikesksus tekitab loomulikult sotsiaalset vägivalda, mille vastu Puškin mässas. Mingil hetkel hakkas selle imperialismi külge minu ettekujutuses kasvama venelikkus ja ta muutus kasetüveks, osaks Venemaast, osaks maailmast, kus valitseb kahjuks sotsiaalne vägivald ja ebaõiglus. Sellest imperialismist on saanud Venemaa eksistentsi lahutamatu osa, millele Puškin vastandub, millele vastandub meie kangelane, millele vastanduvad lavastus ja teater."