Maskeraadi vormis esitatud anti-manifest
Lavastuse eskiis tunnistati 2019. aasta Vaba Lava teatrilaboratooriumi parimaks tööks.
"Pärast tarku palju, ette ei ühtegi" on Aleksandr Ostrovski näidenditest üks tuntumaid. XIX sajandil kirjutatud komöödiat on lavastatud lugematu arv kordi. Selle teose poole on pöördunud erinevate aegade kuulsaimad lavastajad: V. Nemirovitš-Dantšenko, P. Sadovski, I. Ilinski, M. Zahharov, O. Tabakov jt. Vene Teatris on seda näidendit lavastatud kahel korral: 1966. aastal tõi näidendi lavale S. Tinkov ja 1990. aastal A. Suhatšov.
Noor sümpaatne avantürist Jegor Glumov otsustab iga hinna eest edu saavutada ja võidelda endale välja ühiskondlikult kõrge positsiooni. Kasutades kõiki võimalikke vahendeid ja manipulatsioone, liigub ta eesmärgi suunas, kirjutades oma päevikusse üles ausad mõtted ja arutlused. Ühel hetkel aga väljub olukord tema kontrolli alt...
Lavastus "Tarkpea" on noore kreeka lavastaja Georgi Kutlise (lõpetanud lavastaja erialal GITIS-e D. Krõmovi ja J. Kamenkovitši kursuse) tänapäevane tõlgendus vene klassikateosest. "Näidend jättis mulle kustumatu mulje. Ostrovski tekst kõlab ülimalt kaasaegselt ja küsimused, mida see tõstatab, on otseselt seotud meie tänase päevaga. Millised on moraali piirid? Milliseid samme on inimene edu nimel valmis astuma? Mida me üldse saame nimetada eduks?" – jagab lavastaja G. Kutlis oma nägemust näidendist.
Lavastuse žanrimääratluseks on maskeraadi vormis esitatud anti-manifest. Sellesse ebatavalisse kooslusesse on lavastaja asetanud oma arusaamad teekonnast, mida mööda Glumov liigub. Iseenda reetmise viisid. Otsused, millega kaasnevad allakäik, künism ja amoraalsus. Maskeraadil on siin ühest küljest metafoorne tähendus, kuna kõik näidendi tegelased on kahepalgelised ja valelikud. Teisest küljest on žanrilisel määratlusel ka otsene tähendus, sest igal tegelasel on, lähtuvalt tema sisemisest minast, oma mask, ja kogu tegevus leiab aset kostüümipeol.
Lavastus balansseerib realismi ja groteski piiril, võludes oma kerguse ja hullusega. "Tarkpea" tegelased on naljakad ja igati kaasaegsed, pakkudes äratundmisrõõmu. Ehkki lavastus on lustlik, peitub selle taustal tõsine küsimus: Ostrovski näidendi kirjutamisest on möödas üle 150 aasta, ajad on arusaadavalt muutunud, aga moraal?