Lavastaja oma teosest:
„Pardijaht“ on XX sajandi vene näitekirjanduse üks keerulisemaid teoseid. Selles on kuulda Tšehhovi teatri kaja ja tänapäeva teravaid helisid.
Aeg ei ole näidendis ühetaoline. Olemuselt on see huikamine mineviku ja oleviku vahel: peategelane taastab mälus fragmente sellest, mis kunagi oli. Zilov on justkui olevikust välja kukkunud. Seda võib muidugi seletada raske kassiahastusega, aga ega Zilov ei käinud ka varem oma ajaga ühes rütmis. Ta elab pidevas ootuses ega tea isegi, mida ta ootab.
Aleksandr Vampilovi teos jätkab vene kirjanduse traditsiooni ja samal ajal kiikab tulevikku, milles nii tegevus kui tegevusetus on ühtviisi hukatuslikud, milles on kadunud oht elule, kuid on säilinud oht hingele.
Nõukogude konteksti asetatud tegelaskuju kaotab üha enam inimlikke jooni. Võrreldes Tšehhovi Ivanoviga on Zilov ilmne degenerant, kes muudab isegi enesetapu farsiks.
Antud lavastuses võib Zilovi lugu käsitleda kui paigaljooksu või suletud ringi. Kogu tegevus on viidud restorani, kus Zilovi tragöödia mängitakse läbi igavese pidulaua taga. Restoranis kõlab loomulikult muusika, nõukogude aja laulud, mis aitavad aduda möödunud sajandi 70. aastate atmosfääri.