Festival annab vaatajatele võimaluse tutvuda uute näidenditega andekate näitlejate esituses ning arutleda kaasaegse draama teemadel.
Festivali programm:
13. märtsil
• Mikhail Manevich – "Bardo Thodol ehk vanaema, sa oled ju surnud", autor Nika Velt
• Tatjana Kosmõnina – „Minu tund”, autor Ester Bol
14. märtsil
• Dan Jeršov – „Berliini sündroom”, autor Polina Borodina (lugemine toimub eesti keeles koos eesti näitlejatega).
•Anna Markova – „Kinnine juurdlus. Uus konstruktiivne eetika“, autor Ivan Võrõpaev
Festivali korraldab SNAMI meeskond koostöös Vene Teatriga ning see saab teoks tänu Eesti Kultuurkapitali toetusele.
Tulge kuulama uusi lugusid, mõtisklema elu ja kunsti üle ning mis kõige tähtsam, osa saama kaasaegse näitekunsti elujõust!
Näidendite kirjeldus:
Nika Velti "Bardo Thodol ehk vanaema, sa oled ju surnud" on vaimukas peredraama, kus surnud vanaema jäetakse korterisse seniks, kuni perekond viib läbi erilise tiibeti rituaali ning lepib oma hirmude ja traumadega. Selle iroonilise loo keskmes on eakas kangelanna, kes isegi pärast surma on tähelepanu keskpunktis, pannes kogu perekonna enda ümber keerlema, manipuleerides iga pereliikme süütundega ja olles igas küsimuses komistuskiviks. Velti tekst ei käsitle mitte üksnes lähedastega hüvastijätmise teemat, vaid on sügav mõtisklus surmast, mis resoneerib tugevalt tänapäeva oludega.
Esther Boli "Minu tund" on monodraama-autofiktsioon, milles kangelanna harjutab joogat, et tulla toime oma vanglahirmuga. See hirm on ühtaegu illusoorne – ta ise viibib paguluses ja on seega vaba – ja samas äärmiselt käegakatsutav, kuna see peegeldab totalitaarse režiimi kuritegudele tunnistajaks olemise traumat – inimese kogemust, kelle kodumaa vahistab ja piinab üha enam poliitvange, pidades samal ajal agressiivset sõda naaberriigi vastu. Loos on ka viiteid isiklikule vägivallakogemusele, mis viivad ootamatu lõpplahenduseni – kogetud ja üle elatud pimedus annab lootust.
Polina Borodina näidendi "Berliini sündroom" tegevus keerleb ümber toimetaja Nora. Isikliku tragöödia läbi elanud peategelane kolib elama oma lapsepõlvesõbra Marcuse juurde, kes jagab korterit kahe emigrandiga. Samal ajal kui korterikaaslased üritavad temasse eluvaimu süstida pimekohtinguid korraldades, on Nora kinnisideeks leida lahendus abikaasa mõistatuslikule surmale, mis muutis nende loo halva romaani süžeeks. Paralleelselt arenevad ka teiste tegelaste saatused: valgevenelanna Lena poiss-sõber vahistatakse Minskis, iraanlanna Sabina õde vahistatakse hijabi mittekandmise pärast ning protestidel osalemise tõttu põgenema sunnitud pakistanlane Hammad avaldab nudistide rannas Norale armastust, nähes teda vabaduse sümbolina. Selles Berliini saatuste kaleidoskoobis on isiklik läbi põimunud poliitilisega, igapäevaelu absurdsus sügava valuga ning inimlik haavatavus ürgse võimega armastada.
Ivan Võrõpajevi näidend "Kinnine juurdlus. Uus konstruktiivne eetika" on teadusliku ja eetilise eksperimendi vormis kirjutatud uurimistekst. Näidend balansseerib düstoopia ja realismi vahel, selle tegelased püüavad leida vastuseid keerulistele filosoofilistele küsimustele. Kellel on õigus otsustada inimkonna saatuse üle? Kas mõrv võib olla osa tavakorrast? Kas eetikat saab konstrueerida kui teaduslikku instrumenti? Näitekirjanik uurib moraali, vaba tahte, teadvuse, inimarengu ja tsiviliseeritud ühiskonnas lubatud piiride teemasid.