20. sajandi esimese poole olulisim saksa näitekirjanik - nii hindavad Bertolt Brechti (1898-1956) pärast aastaid kestnud ägedaid vaidlusi mitte ainult tema loomingu, tegevuse ja ühiskondlike vaadete austajad, vaid ka vastased.
Praegusel süngel ajal on lugupeetud klassikust kujunenud võib-olla kõige aktuaalsem autor. Ja mitte ainult sellepärast, et ta kirjutas palju sõjast, sellest, kas ja kuidas on võimalik jääda inimeseks, kui toimub mõttetu veresaun ja inimesed tapavad üksteist võimu haaranud hullumeelsete persoonide ambitsioonide tõttu, vaid ka sellepärast, et ta mõistis väga täpselt haige, suletud ühiskonna struktuuri. Võib öelda, et Brecht nägi ühiskonda läbi ja tal polnud illusioone.
Eesti teater on korduvalt pöördunud Brechti näidendite poole. Nimetagem siinkohal vaid mõningaid lavastusi paljudest: Voldemar Panso käe all valminud „Härra Puntila ja tema sulane Matti” Eesti Draamateatris, „Galileo elu”, „Švejk Teises maailmasõjas”, „Ema Courage ja tema lapsed” Kaarel Irdilt Vanemuises, Adolf Shapiro lavastatud „Kolmekrossiooper“ Linnateatris, Jaanus Rohumaa „Hea inimene Sezuanist“ Vanalinnastuudio laval, Tiit Palu suhteliselt värske „Kaukaasia kriidiring“ Vanemuises. Timofey Kulyabini lavastus Vene Teatris on Brechti näidendi „Hirm ja meeleheide kolmandas impeeriumis“ esmalavastuseks Eestis.
Kakskümmend neli lühikest näidendit, mille pikkus ulatub mõnest reast mõne leheküljeni, valmisid Brechtil aastatel 1934-1938, kui ta viibis Taanis paguluses, ja need koondati hiljem pealkirja alla „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“. Ta kirjutas üles lood, mida luges või kuulis teistelt emigrantidelt. Erinevatel aegadel on tsüklisse kuulunud erineval arvul näidendeid. Kuid muutumatuna on püsinud kaine ja halastamatu analüüs sellest, kuidas poliitilise režiimi valed korrumpeerivad inimesi, kuidas võimud inimestega manipuleerivad, kuidas toimub pereväärtuste hävitamine, kuidas hirmutamise ja alandamisega sõtkutakse inimväärikus jalge alla ning kuidas inimesed kaotavad võime ja võimaluse vägivallale vastu seista.
Timofey Kulyabini lavastus põhineb umbes pooltel näidenditel Brechti näidendite tsüklist, sisaldades sealhulgas kuulsamaid neist – „Teisitimõtlejast naine" ja „Spioon". Lavastus räägib hirmust ja meeleheitest, kollektiivsest tuimusest ning inimese närbumisest totalitaarses ühiskonnas. Vastus vaataja võimalikule küsimusele „miks ma peaksin seda lavastust vaatama?" on väga lihtne - et mitte kaotada seda, mis teeb meist inimese.
Kuldse Maski auhinna laureaat Timofey Kulyabin juhtis Novosibirski teatrit Punane Tõrvik, millest ta vormis teatrimaailmas silmapaistva fenomeni. Ta lahkus Venemaalt juba sõja alguses.
Tallinna publik on näinud Timofey Kulyabini lavastusi „Onegin" ja „Kolm õde" (kurttummade keeles). Tegemist on nõutuima vene lavastajaga, kelle tööd välismaal (Šveitsis, Saksamaal, Norras, Kreekas, Itaalias, Bulgaarias, Serbias) on ette planeeritud paljudeks aastateks. See, et ta meie Vene Teatris lavastab, on suur vedamine nii publikule kui ka teatrimeeskonnale.