Täiemahulise sõja algus Ukrainas tabas leedu režissööri Mantas Kvedaravičiust Ida-Aafrikas,Ugandas. Ta filmis seal parasjagu oma uut mängufilmi, milles osales ka tema Ukrainast pärit elukaaslane Hanna. Mantas soovis pöörata oma elus uue lehekülje. Jätta maha oma senine amet – dokumentalist erinevates maailma sõjakolletes – ja hakata elama tavalist elu, abielluda Hannaga, saada lapsi. Sellest pidi saama nende uus elu. Sekkus sõda.
Kui Vene väed Mariupoli alla jõudsid, tundis Mantas äkitselt, et ta ei saa, ei suuda veel tavalise inimese elu elada: ta teadis neid inimesi Mariuopolis, ta oli neid filminud. Ja kui linn piiramisrõngasse võeti, sõitis ta sinna, et oma film lõpetada. Hanna läks temaga.
Mantas jõudis filmida paar nädalat, siis võeti ta Venemaa vägede poolt kinni ja hukati. Hanna seda ei teadnud ja otsis oma kadunud meest sõdivas linnas mõlemalt poolt rindejoont vihisevate kuulide ja langevate pommide all, kuni lõpuks sai oma mehe surnukeha kätte.
Koos uue filmimaterjaliga ja mehe surnukehaga õnnestus tal salaja põgeneda ümberpiiratud linnast ja jõuda Leetu.
Pariisis monteeriti film kokku, see sai pealkirjaks „Mariupol 2“ ja pälvis Euroopa Filmiakadeemia parima dokumentaalfilmi preemia.
See on lugu armastuse hoidmisest sõja ajal. Sellest on kirjutanud näidendi ka Eestis hästi tuntud leedu dramaturg Marius Ivaškevičius.
Näidend jõuab Vene Teatri lavale kahes – venekeelses ja eestikeelses – näitlejate koosseisus.
Venekeelne koosseis - esietendus 30. mail 2025 Vene Teatri suures saalis
Eestikeelne koosseis - esietendus 4. juunil 2025 Vene Teatri suures saalis