ARVUSTUS. Surnud hinged kui ühiskonna alusväärtused

Vene Teatris esietendus 2022. aasta märtsis Nikolai Gogoli „Surnud hinged“. Näidendi tõi lavale eesti teatri suurkuju Elmo Nüganen.

Tallinna Linnateatris toimusid 2021. aastal suured muutused, kui teatrit peaaegu 30 aastat juhtinud Elmo Nüganen andis teatepulga edasi. Need, kes on näinud tema töid Linnateatris, teavad, et tema lavatükkide formaat on sageli olnud määratud teatrisaali eripärade poolt. Arhitektuur on üks teatri osa ja on seetõttu ka lavastajavisiooni lahutamatu osa.

Nii on ka Vene Teatri hoone arhitektuur ja ajalugu Elmo Nüganeni uue lavastuse "Surnud hinged" lahutamatuteks osadeks. Nüganen on ühtlasi ka näidendi adaptatsiooni autoriks. Juba etenduse plakatil, mis oma must-valge kujundusega imiteerib 1948. aasta stiili, on teatri avamine märgitud ära kui lavastuse pealkiri: „Gogol. Nüganen. Teatri avamine“ – ning alles siis „Surnud hinged“ ja „Tulekul“ justkui tsitaadina tolleaegsest olemata jäänud repertuaarist, ajast, mil sõjajärgses Eestis avati XX sajandi alguse kõige suursugusema kino ruumides Vene Teater.

Etenduse alguses sisenevad saali 40ndate stiilis kostüüme kandvad näitlejad ja võtavad teatrivaatajate kombel kohad sisse esimeses reas. Nende hulgas on pioneere-koolilapsi, töölisi, nõukogude intelligentsi. Neid saadab teatri töötaja, kes tutvustab hoone ajalugu, pöörates erilist tähelepanu saali arhitektuurilisele omapärale. Kogu see sissejuhatus leiab aset paralleelselt vaatajate saalitulekuga ja ei tõmba endale erilist tähelepanu tõmbamata, kuid loob samas siiski atmosfääri algavaks etenduseks. Esimesena määrab etenduse tooni annab lavale astunud kuberner, kes kapriisitseb ja keeldub tööle minemast – on see siis näitleja enda soovimatus etendusega alustada ja rolli astuda või hoopis tüdimus selle unustatud linnakese juhtimisest, kuhu peagi on saabumas Tšitšikov. Esimeses stseenis jälgib Tšitšikov pingsalt seda tulevast maailma, üritab kubernerile lähemale pugeda ja püüab temaga „ühte jalga käia“, et usaldust tekitada. Kuberneri infantiilset tooni hakkavad hiljem kasutama ka loo teised tegelased, kes justkui jäävad ajastute vahele kinni ja ei lase end mõjutada ühesti vaputusest. Nad tulevad kuberneri lühitutvustuse saatel üksteise järel lavale ja alludes täielikult sellele lapselikule mängule, mida kuberner on korraldamas. Iga kangelane selles ühiskonnas eksisteerib justkui oma isiklikus aegruumis ja näib lavale kukkuvat teatri seintelt, vanade eesriide kihtide vahelt. Nüganen on teadlikult kokku kogunud erisuguste tegelaskujude seltskonna, justkui rõhutades, et inimloomuse olemus jääb ajas muutumatuks. Kui Tšitšikov otsustab kutsuda kohale oma Petruška, kasutades selleks samasugust viisi nagu kuberner, siis selgub, et too on esimeses reas, uhkes üksinduses õndsalt magama jäänud, käes raamat, mida ta peremeest oodates luges. Ja selleks raamatuks on „Surnud hingede“ vana väljaanne, kaanteta ja autori nimeta. Raamat ilma alguse ja lõputa.

Kirev ja mitmekesine etenduse tegelaskond on kui provintsiliku vene maailma väärtusetute esindajate kogum, kelle hulka on sattunud ettevõtlik Tšitšikov. Tšitšikov ise toimib kui katalüsaator, kes käivitab kõigi teiste tegelaskujude eksisteerimise masinavärgi. Kui tema poleks välja ilmunud, siis vaevalt oleks kuberner koos oma naisega tulnud mõttele korraldada oma kodus koosviibimine, Manilovid poleks laulnud oma totakaid laule, Pljuškin poleks astunud üles loenguga oma eluviisi õigsusest, Nozdrev ei kleepuks kõigile külge nagu vihaleht. Tšitšikovi iseloomuomadused avalduvad kõigis tegelaskujudes, ta ise jääb aga neutraalseks ja tema katsed saada enda kätte andmed surnute avaldamata nimekirjast on kõik vaid ettekääne, et heita valgust teda ümbritsevale moraalituse mädasoole. Võib öelda, et kõik, kellega ta kokku puutub, on ka ise surnud ja on uuesti elluäratatud vaid selleks hetkeks, kui toimuvad läbirääkimised surnud hingede üle. Tšitšikovi ettevõtlikkus on Nüganeni lavastuses katse saada omainimeseks ühiskonnas, kus „omasid“ põhimõtteliselt ei olegi, sest pole ka ausust, väärikust ega ühtsustunnet.

Nüganeni kaasautoriks selles lavastuses on Reinis Suhhanovs, kes mõtles välja lahenduse, kuidas kaasata lavakujundusse kogu teatrisaal oma rikkaliku interjööriga. Etenduse lavaruumi iga detail on vastavuses saali kujunduse detailidega – piki seinu jooksvad mustrid, saali krohv. Seinte kaks osa, mis jätkavad saali seinte piire peegeldavad ka lava tehniliste konstruktsioonide platvorme, millel on metallpiirded ja risttalad. Nüganen võtab end kasutusse ka selle ruumi, kui Korobotška üritab Tšitšikovi võrgutada kõrgelt, ronides päris üles, lae alla välja.  Lavastuslikud stseenid saali elementide kaasamisega on väga teatraalsed, on silmale nähtavalt ehitatud kokku tellingutele (ratastel platvormidele),  sobitudes vahel kenasti saali pikenduseks, vahel aga pöörates selle pahupidi ning paljastades tagaseina betooni immitatsiooni.  Etenduse lõppvaatuses sõidavad need seinad laiali ning pakitakse kokku konstruktsiooniks, mis sarnaneb allveelaeva pealmise osaga – siinkohal tikub tahtmatult pähe kurikuulus fraas „Vene sõjalaev, mine m….!“.

See lause ei tule etenduse lõpvaatuses meelde aga juhuslikult. Proovid toimusid terve hooaja vältel, etenduse väljatoomine langes aga kokku Vene sõja algusega Ukrainas. Näitleja Viktor Marvin, kes mängib Tšitšikovi ja unistas pikalt nii sellest rollist kui koostööst Elmo Nüganeniga, tuli Tallinnasse 2015. aastal. Viktor on Kiievist pärit ukrainlane ja kui algas sõda, oli tal suuri raskusi, et leida endas jõudu jääda teatrisse ja edasi töötada. Ta üritas naasta koju ja otsida võimalust aidata oma riiki. Ta magas ööpäevas 2-3 tundi, luges kõiki uudiseid oma kodumaa kohta, oli Ukrainas nii mõtete kui südamega. Pärast jutuajamist Nüganeninga sellest, kuidas igaühel on oma tee ja oma tähendus elus, naasis ta siiski proovidesse ja tööle.

Lavastuse lõpus avastab Tšitšikov, et raamat, mida tema Petruška loeb, on selle sama segase tõelisuse kirjeldus, milles ta parajasti elab. Finaalini viib pikk stseen jutuajamistega, kus arutatakse kõige uskumatumaid põhjusi, miks surnud hingi ostetakse. See stseen meenutab vägagi tänapäevaste sotsiaalvõrgustike sisu, kus iokkavad vandenõuteooriad, kus esineb kohatuid kommentaare ja erinevate versioonide kokkukuhjamist, et ühiskonna tähelepanu tegelikkusest kõrvale juhtida.

See Titanic koos oma infantiilsete, mõttetute, ahnete, ihnsate, rumalate ja õnnetute elanikega peab liikuma hakkama. Tšitšikov keerab oma tentsiku raamatu viimast lehekülge ning loeb sealt: „Venemaa, kuhu sa teel oled? Vasta. Ei vasta.“ Edasi pole kuhugi minna ka Tsitšikovil endal, ega ka ei kellelgi teisel, keda ta siin kohtas. Vene Teatri lavastuse lõpus on kõik, kes erinevatest aegadest pärinedes ajutiselt elustusid, taas manalateed läinud. Enam ei leidu kusagil kohta ei nende jaoks, kes poevad tagasi kappidesse oma luukerede manu, ega ka  Ukraina kubermangu soojematel aladel ringiseikleja jaoks, kes kandis riiklikusse registrisse olematuid inimesi, kelle ta endale suure leidlikkuse ja kannatlikkusega oli lunastanud. Surnud hingede maailm tardub taas ajatusse.

Jevgenija Šermeneva

ajakiri Teātra Vēstnesis (Läti)