Arvustus. Elmo Nüganeni "Surnud hinged": tabamata ime

Viimasel ajal on Eesti teatrimaastikul tekkinud väga huvitav nišš – eesti lavastajad on hakanud leidma tee Vene Teatrisse. Üllar Saaremäe lavastas "Eesti matuse", Karl Laumets "Utoopia", Jaak Allik "Erik ja Anna. Armastuse kunsti", Priit Pedajas "Lavalised segadused" ning nüüd Elmo Nüganen "Surnud hinged". Seda nišsi tuleb kahtlemata kiita ning julgustadagi eesti lavastajaid rohkem Vene Teatrisse lavastama tulema, kuna uute tuulte toomine mistahes teatrisse mõjub nii publikule kui ka näitlejatele värskendavalt. 

Mulle on jäänud mulje, et igat Elmo Nüganeni uus lavastust, mis iganes teatris see ka esietenduks, oodatakse suure õhinaga. Publiku ootusärevust võiks võrrelda lausa uue James Bondi või Quentin Tarantino filmi saabumisega. Nüganeni peab suurem osa Eesti publikust imeliseks lavastajaks, kes loob meeldejäävaid teatriimesid. 2006. aastal esietendunud "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. Neljas osa" püsib tänu lavastuse struktuurile ilmselt paljudel igavesti meeles. 

Nikolai Gogoli "Surnud hinged" on Vene Teatri jaoks äärmiselt oluline lavastus, kuna viimase 74 aasta jooksul pole seda lugu keegi Vene Teatri lavale toonud. Lavateose kavalehelgi tutvustatakse teatrihoonet, millel on lavastusel suur roll, ning leidub ka 1940. aastate esteetikat. Elmo Nüganeni eesmärk Gogoli "Surnud hingi" tehes on jutustada lisaks Vene Teatri lugu, mis on ettevõtmisena üpris sümpaatne.

Nikolai Gogol oli Ukraina päritolu kirjanik, kelle venelasi tugevalt ironiseeriv tekst kõlab praeguse sõja taustal erinevalt kaheksa aastat tagusest ajast, mil Hendrik Toompere Tallinna Linnateatris "Surnud hingi" lavastas. Nüganeni lavastuses surnud hingi ostev Tšitšikov (Viktor Marvin) ei ole nagu Priit Võigemast Toompere lavaloos. Kui Võigemast oli Tšitšikovina ekspressiivse kehakeelega, energiline ja galantne hurmur, siis Marvin on peenelt lipitsev, manipuleeriv ja müstiline. Viktor Marvini väljapeetud ning huvitavalt kehastatud tegelast justkui naissugupool ei huvitaks, vaid teda paelub hoopis müük ning ost.

Aleksandr Žilenko Petruška on mõnusalt humoorikas kuju, kelle ilmumine tekitab muhedust. Mänguhoos on ka Artjom Garejev, kes võlub oma tugeva hääle ja maskuliinsusega. Anna Sergejeva ja Ilja Nartovi abielupaar on võluvalt koomiline. Eriti ilus on Sergejeva lauluhääl, millega naine esimese vaatuse kokku võtab. Tatjana Kosmõnina vanamehe roll oleks võinud vaoshoitum olla, tema kehakeel oli omane 20-aastasele, hääl aga 80-aastasele. Anastassia Tsubina esitab teise vaatuse keskel ilmselt lavastuse kõige huvitavama monoloogi surnud hingede tähendusest tänapäeval, mis andis lavateosele lisakihi juurde.

Aleksandr Žedeljovi helilooming töötab kui radar, mis sõna "surnud" saatel põnevat tunnusmeloodiat mängib. Oskars Paulinsi valgus on kohati teatraalne, aga seda siiski parajalt, lavastust saates. Liis Plato kostüümid sobivad ajastusse hästi ning kunstnik Reinis Suhanovs kaasab Gogoli loosse terve Vene Teatri suure saali. Näitlejad mängivad publikus, erinevatel rõdudel, isegi laemaalid kaasatakse mängu. Elmo Nüganeni ja kunstniku viis saali lavaloole vastavalt suurejooneliseks mängida õnnestus päris veenvalt ja oli omaette ime. 

Lavastuslikust tervikust ma paraku imet ei tabanud. Laval toimuv jättis üpris eklektilise mulje. Lavastus algab sellega, et Tatjana Kosmõnina poolt kehastatud õpetaja selgitab oma klassile Vene Teatri võlusid. Tsubina mängitud pioneer märkab Tšitšikovi kehastavat näitlejat ning küsib talt autogrammi. Selle saanud neiu on justkui seitsmendas taevas. See nn pioneeriliin ei toonud lavastusse midagi uut, mõjus kontekstiväliselt ning ma ei saanud aru selle vajalikkusest. Seda kõrvalliini oleks saanud 40-date esteetikat lisades ning rohkem lavaaega andes paremini välja mängida. 

Stseenid, kus kaks tegelast mängivad kesklaval ja ülejäänud tegelased ilmestavad nende poolt kuuldut ekspressiivse kehakeele või näoilmetega kõrvallaval, mõjusid Vene Teatri puhul kuidagi võõristavalt ning tuletasid meelde "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. Neljandat osa". Kohati tekkis selline tunne, nagu oleks kaunite laemaalingute alla tuldud Tallinna Linnateatrit tegema. Näitlejadki paistsid kehakeelega mängides krambis olevat ning liigutused ei tahtnud kerged tulla. Kramplikku vaatepilti vaadates hakkas mõnikord  saalis päris igavgi… 

Nii Hendrik Toompere kui ka Elmo Nüganeni lavastused jätavad Tšitšikoviga juhtunu lahtiseks, sest Nikolai Gogol hävitas "Surnud hingede" teise osa depressiooni ajel ära. Kumbki lavastaja ei taha Gogoli lugu jätkata ega peagi. See jäägu pigem ambitsioonikate kirjanike jaoks. 

Tundub, et Nikolai Gogol ei tabanud masendushoos oma kirjutatus pisikest kirjandusimet, nagu mina ei tabanud kriitilise meelega teatrikülastajana Elmo Nüganeni "Surnud hingedes" teatriimet. Nii seisame mina ning Gogol Vene Teatri ees, mõeldes kurvalt, ent siiski Vilde kombel, tabamata imele. 

kultuur.err.ee