Elmo Nüganen: suurem osa inimesi on sõjakoledused ära unustanud

Plekktrumm: Elmo Nüganen Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

12. märtsil toob lavastaja Elmo Nüganen Tallinnas Vene teatris välja lavastuse Nikolai Gogoli teosest "Surnud hinged", millest annab paralleele tõmmata ka Venemaa sõjategevusega Ukrainas. "Plekktrummis" tõdes lavastaja, et turvaline elu Euroopas on saanud mõneti enesestmõistetavaks ning tegelikult käib Ukrainas võitlus meie kõigi rahuliku elu eest.

Nüganen on enam kui kümme aastat sõitnud Moskva vahet, et astuda seal üles Adolf Šapiro lavastuse "Fahrenheit 451" peaosas. Viimati käis lavastaja Venemaal küll 2018. aastal, ent tajus juba mõnda aega tagasi, kuidas algava sõja võimalikkusele osutavat teksti öeldes justkui kogu saal selle lause taha tuli.

"Kui lavastus välja tuli, siis ei olnud seda nii palju tajuda, aga iga aasta me seda mängisime ja üsna lavastuse alguses mainib peategelane, et ilmselt on sõda tulekul. Nende aastate jooksul oli haudvaikus saalis aina süvenev. Takkajärgi neid sündmusi vaadates, mis praegu toimuvad, tundub et seda tinistamist on seal võimude poolt läbi massimeedia tehtud palju pikemalt kui kümme aastat," ütles lavastaja.

Adolf Šapiro on Ukrainast Harkovist pärit lavastaja. Vestluses Nüganeniga tõdes ta, et on sündmustest justkui halvatud – ei tea, mida teha või lugeda. "Võib-olla on Eesti televaatajal huvitav teada, et paljud inimesed, kes on otsustanud protestiks töökohtadelt lahkuda, eelnevalt vallandatakse. Teine argument, mida kasutatakse, on see, et tsensuuri meil ei ole, seda teeb teatrijuhtkond ise. Teatrijuhtkond otsustab selle näitleja, lavastaja või peanäitejuhi ametist kõrvaldada."

Sanktsioonid kultuurile on paratamatud

Sarnaselt majandusele on sanktsioonid tabanud ka Venemaa kultuuri ja kultuuritegelasi, mis Nüganeni sõnul on paratamatus.

"Esiteks elavad inimesed Venemaal infosulus ja võib tekkida küsimus, kas nemad on seotud sellega, mis Ukrainas toimub. Loomulikult on nad agressorriigi kodanikud, aga kas igaüht saab selles süüdistada, see on teine küsimus. See, et praegu on kultuurisfääris piirid kinni, on kahjuks õige, siin pole midagi muud teha," ütles ta.

Ehkki mõistetav, on see lavastaja sõnul tegelikult viimane asi, mida peab tegema. "Ega kõik ei alga sellest, et kultuur läheb kinni, toidupoodidest korjatakse kõik raamatud ära ja siis hakkame alles sõda pidama. See kõik algab teistpidi. Pole midagi parata, et asi puudutab kultuuritegelasi."

Nüganen ütles, et ilmselt saavad paljud Venemaa kultuuriinimesed aru, miks sanktsioonid kehtestatud on ja mis tegelikult toimub. Tänavatele minna nad ilmselt aga ei julge, sest mitmed olulised opositsionäärid on kas tapetud või vangi pandud.

"Tuleb meelde nali, mis Eestis räägiti laulva revolutsiooni ajal. Rootslased küsisid meie käest, miks me küüditamise ajal politseisse ei pöördunud. Meile tundus see küsimus nii naeruväärne, kõik ju teadsid, mis juhtub.  Venemaal on praegu täpselt see sama asi. Tuletame meelde, kas me ise 1983. või 1979. aastal läksime sinimustvalgete lippudega tänavale," rääkis Nüganen.

Ta meenutas, et kui 1986. aasta aprillis tuli uudis Tšornobõli katastroofist, ei uskunud ta esiti seda isegi. "Ma polnud mingi propaganda ohver, aga see oli esimesi suuremaid aatomijaamakatastroofe ja ma mõtlesin, et see ei saa ju võimalik olla. Need on aastakümneid töötanud ja kusagil pole midagi juhtunud," sõnas Nüganen ja sidus selle mõttega praeguse olukorra Venemaal, kus infosulg on jõudnud ka sotsiaalmeediasse. "See kõik on väga keeruline ja väga kurb, et me oleme nii kaugele üldse jõudnud. Suur osa inimesi Euroopas kardab uue sõja puhkemist."

Plekktrumm: Elmo Nüganen Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Nüganen on lavastanud nii Peterburis kui ka Moskvas ning muuhulgas saanud Tom Stoppardi "Arkaadia" lavastamise eest enam kui 20 aastat tagasi Vene riikliku kunstipreemia, mille andis üle Vladimir Putin ise. Et Putin oli just saanud Venemaa presidendiks, oli see talle esimene suurem kultuuripreemiate üleandmine.

"See töö sai võimalikuks ja kõik tehtud Jeltsini ajal. Siis oli Venemaal nii palju demokraatiat kui seal üldse olla sai. See läks ilmselt natuke üle ka anarhiaks ja sealt edasi," rääkis lavastaja. "Kultuuripreemia üleandmisel, kui seal nimepidi nimetati, olid ikka Ivan Ivanovitš Ivanov, ja kui tuli Elmo Nüganen, otsis ta, et kus see kolmas nimi on. Mõtles, et ilmselt välismaalane, no siis tuligi üks välismaalane," muigas Nüganen.

Nüganen rõhutas, et sõjaolukorras on ka kunstil oluline roll mängida, olgu see kasvõi artistide esinemiste läbi Ukraina toetuseks. Tema sõnul tavainimene midagi sisulist teha ei saagi, tuleb vaid abivajajaid toetada. "Kui ikka kusagil on sõda, kusagil on agressorriik ja seal on võimul diktaator või hunta või ükskõik kuidas me seda nimetame, siis alati ei saa relvaga minna sinna seda olukorda muutma," ütles ta.

Järgmist 50-aastast külma sõja perioodi või tuumatalve lavastaja sõnul ei tule. "Me oleme üle elanud mitu okupatsiooni, üks kestis 50 aastat ja me elasime selle üle. Kui mu käest küsida, et kas ma tõesti arvan, et see järgnev külma sõja periood tuleb veel 50 aastat, pool sajandit, siis mul on väga raske sellesse uskuda. Ma arvan, et see saab enne läbi," sõnas Nüganen ja lisas, et usub, et Venemaa inimesteni jõuab teadmine ja arusaam toimuvast varem kohale. "Pealegi jõuab ikka elada 50 aastat sellel inimesel, kellest me arutame, et kas ta on mõistuse kaotanud või lihtsalt hoolimatu küünik, kellel kõigest täiesti kama. 50 aastat on pikk aeg."

Plekktrumm: Elmo Nüganen Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Elmo Nüganen on lavastanud ka kaks Eesti suurimat sõjafilmi – "Nimed marmortahvlil" ja "1944" – ja seega pidanud põhjalikult sõjaga seonduvat enda jaoks mõtestama. Film tema sõnul tõelisi sõjaõõvasid peegeldada ei suuda

"Suurem osa inimesi on sõjakoledused isegi ära unustanud või ei oma neist ettekujutust. See ongi praeguse konflikti väga suur põhjus. Vabas maailmas ja Lääne-Euroopas ei kujuta paljud inimesed ettegi, et kuskil Euroopas käib sõda. Palju olulisem on see, et meil oleks gaas, et maja oleks köetud, et mul oleks uus auto või ka kasutatud. Võin ka rattaga sõita ja ökoinimene olla," rääkis mees. Turvaline elu Euroopas on tema sõnul saanud iseenesestmõistetavaks ja loomulikuks elu osaks. "Meie rahuliku elu eest toimub sõda Ukraina pinnal, seal on inimesed tule ja pommide all. See, et praegu on Euroopa ärganud, on väga hea, aga 2014. aastal seda ei toimunud, 2010 ammugi mitte."

Igasuguse sõja lõpufaas on Nüganeni sõnul kummalisel kombel alati ühetaoline. "Sõda tahavad need, kes läbi selle soovivad midagi saavutada. Tunda enda või oma riigi mõjuvõimu, mingit klikki, mõni tahab end ajalooraamatusse teatud inimeste kõrvale kirjutada. Kaks esimest ning loodetavasti ka viimast maailmasõda on näidanud, et need lõppevad ühtmoodi. Diktaatorite jaoks mitte kõige paremini," sõnas lavastaja.

Inimestele kaevikutes muutus sõda justkui agooniaks, millekski ebanormaalseks ning enam ei saadud aru, mille eest sõditakse. "Vähemasti Esimese maailmasõja puhul. Teises maailmasõjas oli teistmoodi. Need inimesed olid kaevikutesse juba viidud, paljud olid vabastajad või tundsid end vabastajatena, propaganda tegi neile selle selgeks."

Mai alguses, kui oli selge, et Saksamaa kapituleerus, ei voolanud Nüganeni sõnul inimeste silmis pisarad mitte sõja võidu pärast, vaid seetõttu, et see õudus läbi sai. "See, et seda näidati välja nii, et täristati ja pandi klõmakat, kahjuks ka Berliinis vägistati, see on see halb pool. Aga inimene, kes kaevikusse läheb, ise ei taha seda."

Vene teatri hoiak kannab olulist sõnumit

Vene teatris esietenduvas "Surnud hingedes" mängivad 20 näitlejat, kelle seas on nii venelasi kui ka ukrainlasi. Ka teatri direktor Svetlana Jantšek on Ukrainast pärit. Sõjategevus Ukrainas igapäevaseid etendusi kuigivõrd ei mõjuta, fookuses on olnud avaldused, millega Vene teater sündmustega seoses on välja tulnud

"Eks ma ise mõtlesin ka, et kas õige oleks minul kui Eesti Vabariigi kodanikul sekkuda või mitte. Ma rääkisin, kellega oli vaja, kes tahtsid minuga rääkida või kellega mina tahtsin rääkida, aga ma tundsin, et seda peab otsustama kollektiiv ise. Vastasel korral võib keegi mõjutada ja siis tuleb pöördumises midagi sellist, mida nad ei arva ega mõtle. Ma ei soovinud mingit ultimaatumit välja käia," sõnas Nüganen.

Vene teater on oma avalduses solidaarne kõigi kultuuritegelastega, kes mõistavad hukka Vene agressiooni Ukrainas. See sõnum on Nüganeni sõnul oluline nii eesti kui ka vene keelt kõnelevatele eestimaalastele.

"Ma arvan, et Eesti teatrid ja haridusasutused ei pea seda nii väga tegema, sest me elame vabas riigis ja eesti riik on oma poole ja hoiaku valinud, siin ei saagi mingit küsimust olla. Teine küsimus on, et kuidas vene kultuuri esindajad ja nende poolne hoiakuvõtt on vajalik nende jaoks, kes siin Eestimaal elavad, aga ka väljaspoole loomulikult."

Eri rahvuste suhete halvenemist peljatakse Eestiski, Nüganen seda ei karda, tema sõnul käitub eestlane hästi ja väärikalt. "Üks eestlase käitumise musternäide, mis mul iial meelest ei lähe, on Toompeal 15. mail, kui eestlased seisid spaleeris ja lasid läbi need internatsid, kes ronisid katusele ja vahetasid lippe. Seal ei virutatud kellelegi mitte kordagi, ei provotseeritud, kuigi oleks ju võinud. Uhke oli olla eestlane. On vanasõna, et kui sa lähed seaga maadlema, siis arvesta sellega, et saad sitaseks, samamoodi nagu see siga. Ja mõtle sellele, et temale see just meeldibki," rääkis Nüganen.

Plekktrumm: Elmo Nüganen Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Elmo Nüganeni peagi esietenduv lavastus on esimene kord, kui Vene teatris Gogoli "Surnud hingi" mängitakse. "Selle idee andis Gogolile Puškin, kes mainis, et tolleaegses Vene impeeriumi seadusandluses oli niisugune hall tsoon või seadus, kus elavaid pärisorje loetleti iga seitsme, vahel kuue, viie või kümne aasta tagant. Tehti rahvaloendus, kuhu pandi ainult meessoost pärisorjade hinged kirja, aga aastate jooksul surid osad neist ära ning makse maksid selle eest mõisnikud. Puškin mõtles välja loo, et keegi ostab need surnud hinged, keda enam pole, imeväikse raha eest kokku, mõni annaks niisama ära, ja siis võtab selle eest pangalt laenu. Elav hing maksis 500 rubla, aga 200 rubla sai laenu surnud hinge pealt. Siis Gogol mõtleski välja selle sama loo, planeeritud oli see tal kolmeosaline," sõnas lavastaja.

Esimese, põrgu osaga sai Gogol Nüganeni arvates hiilgavalt hakkama, sest loos polnud ainsatki sümpaatset tegelast. "Gogol kirjutas kõik tegelased eri Vene mõisnike karakterite satiiriliste tegelastena. Teist osa ta valmis ei saanud, põletas ära. Ehk ei pulgatooriumi ega ka paradiisi osa tal ei õnnestunud, mis on mõtlemapanev."

Põhjus, miks Gogoli "Surnud hingi" Vene teatris varem mängitud pole, peitub Nüganeni sõnul selle dramatiseerimise keerukuses, aga ka kartuses teemat käsitleda. "Sõjajärgsel perioodil, stalinlikul perioodil, sulaperioodil, perestroikaperioodil, iseseisvusajal – igal ajal oleks võinud küsida, et kes need surnud hinged on. Stalini perioodil oli parem seda teemat vältida," sõnas lavastaja.

Ukraina sõjast rääkides võiksid needsamad surnud hinged lavastaja sõnutsi olla vene sõdurid, keda kahurilihana lahinguväljale tuuakse. "Ukraina sõduritega on teine asi, nemad kaitsevad oma kodumaad, nad on kangelased. Need, kes kirstudes oma kodumaale lähevad, on need surnud hinged," ütles ta.

Elmo Nüganeni kultuurisoovitus tõukub sündmustest Ukrainas.

"Ma jäin mõtlema selle üle, kui palju teoseid on loodud sõjaajal ja me tihti ei teagi seda. Näiteks Lindgren kirjutas "Pipi Pikksuka" teise maailmasõja ajal, umbes 1943. aastal. Minu tõlgendus on, et Euroopasse ja Rootsimaale oli vaja tugevat tüdrukut, niisugust kangelast. Veel üks kangelane, kes teise maailmasõja ajal sündinud, on väike prints. Ma usun, et kõik on "Väikest printsi" mitu korda üle lugenud, aga ma arvan, et väiksem osa on lugenud Exupery teisi jutustusi, näiteks "Öine lend", "Inimeste maa" ja "Lahingulendur", mida ma kindlasti soovitan." Kirjaniku hoiak sel raskel ajal, kui Prantsusmaa okupeeriti, oli Nüganeni sõnul aluseks ka tema lugudele. "Ta lendas Prantsusmaa, Euroopa ja maailma kohal ning tal oli aega maailma üle mõelda."

Ühe tõlgendusena on Exupery väikse printsi kujundiga käsitlenud igavest last, kes kardab küpseks saamist ja suremisega leppimist. Äsja 60. juubelit pidanud Nüganeni sõnul on justnimelt küpses eas inimestelt palju õppida.

"Ma vaatan vanemaid inimesi, eriti Siberist tulnuid, ja näen, mida nad on pidanud üle elama ning kuidas nad suhtuvad igapäevaellu, kuidas nad on leppinud ja andestanud nendele, kes on neilt võib-olla kõik ära võtnud. Nende silm särab rohkem kui minu oma ja nad tõusevad hommikul palju suurema uudishimuga maailma vastu, on palju lahkemad ja abivalmivad kui mina. Mõtlen küll, et tahaks saada nende sarnaseks."

kultuur.err.ee