Juri Lotman – ideede pilduja ja tohutu eruditsiooniga inimene

 

Tiit Hennoste: „Kas Lotman oleks tahtnud, et teda vaadatakse kui eesti kultuuri osa? Ma kahtlen selles. Usutavasti oleks Lotman ikka parema meelega vene kultuuri osa. Ja sama usutavalt maailmakultuuri osa.“

VALLE-STEN MAISTE

Esmaspäeval on Juri Lotmani 100. sünniaastapäev. Keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste arvab, et Lotmani mõju on olnud sageli küll kaudne, ent vaieldamatu ja suur. Lotman oli inspireeriv ideegeneraator, ta suutis leida mõnest hoopis humanitaariakaugest mõttest idee ja seda arendada.

Mullu koguti aktsiooni „Minu Lotman“ raames Juri Lotmaniga seotud mälestusi. Millised on teie mälestused?

Ma olen hariduselt eesti filoloog ja käisin ülikoolis 1970. aastate teisel poolel. Lotman meile midagi ei lugenud ega olnud ka meie/minu Jurmihh, nagu teda kutsuti. Aga ma istusin mõnikord Lotmani loengutel ja olin kõigepealt sillas sellest peast esitatud faktide kuhjast. Muidugi mõjus see, et vene XIX sajandi aadlikultuur oli siiski võõras maa, kuigi pidime ülikoolis läbi lugema kogu XIX sajandi vene romaaniklassika. Võõraid maid oli tollal palju, nii et igaüks, kes teadis neist midagi enamat kui triviaalsusi, mõjus. Aga Lotman oli midagi palju enamat. Kõik tema jutus haakus omavahel, moodustas keeruka terviku, kus faktide tagant paistsid kultuuri keerukad mehhanismid. Ja mis eriti oluline, kõik oli nägelikult usutav.

Lotman oli õppejõud, tegi vene kultuuri huvitavaks. Tegelikult tegid seda ka kõik tema kolleegid, kes eesti filoloogidele vene kirjanduse kursusi lugesid (Ann Malts, Peeter Torop, Valeri Bezzubov). Muuseas, esimene n-ö Lotmani inimene, keda ma loengus nägin, oli hoopis Igor Černov, kes tuli meile kedagi hetkeks asendama. Ja andis aimu, kui palju laiahaardelisem oli vene filoloogia mõtlemistase eesti filoloogia omast. Aga üldistades, sel ajal, kui oli üsna tavaline käia venevastane rusikas taskus, ei mäleta ma mingeid tõrkeid vene kultuuri suhtes. Lotmanist taas kõrvale minnes mäletan seda, et lugesin Toropi eksamiks ka Tšehhovi Sahhalini reisi märkmeid ja Bezzubovi loengute peale laenasin kogust nõukogude algusaja romaane, kust küll selgus, et Bezzubov oli neist välja otsinud need ainsad huvitavad kohad.

Kõik Juri Lotmani jutus haakus omavahel, moodustas keeruka terviku, kus faktide tagant paistsid kultuuri keerukad mehhanismid. Ja mis eriti oluline, kõik oli nägelikult usutav.

jurilotman.ee

Teine mälestuspilt on väikesest mehest, kes astub ülikooli kohviku poole. See kuulus Einsteini soeng, mis mõjus tollaste pikkade juuste taustal ka väga uueaegsena. Pidevad peatumised, et ajada kellegagi juttu. Lotman, peahoone ümbruse klassikaline ülikoolimaastik ja kohvik kokku tekitasid mingi vana aja Saksa ülikoolilinnade aura, millesse Lotman ideaalselt sobis. Tegelikult mõjub see tagantjärele kummalisena, kui mõelda, et ta pärines hoopis Peterburi linnamaastikust. Kohvik teadupärast asub peahoone kõrval. Teisele poole peahoone kõrvale jäi nn Marksu maja, tollal punaste ainete õpetamise koht, mille keldris peeti otsekui sümbolina mingeid katseloomi, kes levitasid oma haisu ka tänavale. Selle maja peauksest sisse minnes oli otse vastas ülikooli toimetiste müügipunkt. Seda tuli hoolega väisata, kui levis kumu, et müügile tuleb Semiootika järjekordne köide, mis oli juba ette ülim defitsiit.

Ja lisaks kild hoopis muust ooperist. See oli juba peale ülikooli lõppu. Istusime õhtul Linnar Priimäega Edasi toimetuses, Linnar oli seal tööl ja sel õhtul valvelugeja. Aga me tegelesime tegelikult tema artiklite tekstianalüüsiga, selle järel lihtsalt maailma asjade paikapanemisega. Ja jõime sinna juurde suuremas koguses õlut. Siis läksime öös kodu poole ja kui jõudsime üle Toome tollase Burdenko, praeguse Veski tänava majani, kus elas Lotman, rääkis Linnar, kuidas ta öösel koju minnes näeb Lotmani akendes tuld ja temas süttib tahtmine veel ja veel töötada.

Kui tulite Tartu ülikooli õppima, kas Juri Lotmani nimi oli teile tuttav, muutis ülikooli kuidagi humanitaari jaoks koguni eriliseks? 

Lihtne vastus on ei. Ma ei usu, et Lotmani nimi 1970. aastate keskel üldse mõnele eesti ülikoolieelikule midagi ütles, peale mõne haritlaspere võsu. Lotmani töid ei ilmunud tollal eesti keeles mitte kusagil. Loomingus oli tema artikleid ilmunud viimati 1962., Keeles ja Kirjanduses 67. ja 68. aastal. Ja minu kodulinnas Pärnus ei olnud liikvel mingeid semiootika kogumikke. Arvan, et nime ma teadsin. Usun, et midagi oli kirjas näiteks vene formalistidest inspireeritud Jaak Põldmäe poeetikalugudes ajakirjas Noorus. Aga kord ülikooli jõudnud humanitaar ei saanud Lotmani nimest üle ega ümber.

Ma ei ole kunagi olnud Lotmani teaduslik jünger. Jünger on minu arusaamist mööda inimene, kes võtab Meistri mõteviisi ja hakkab selle jälgedes liikuma. Ma olin kirjandusuurijana alguses vene kvantitatiivsete värsiuurijate usku ning seejärel olin ja olen siini ennekõike Mihhail Bahtini usku. Tema ja tema saksa eelkäijad on mind palju mõjutanud. Aga ma lugesin pidevalt Lotmanit ja vaimustusin tema ideedest ja nende pakkumise viisist. Ta oli minu jaoks see teadlase tüüp, kes ma tahtsin ise olla juba enne tema lugemist.

Lotman oli ideegeneraator. Tema teoreetilised tekstid on ennekõike esseed, mitte ranges mõttes teadus ja ma ei kujuta ette, kuidas need tänapäeval mõnes teadusajakirjas läbi läheksid. (Olen kuulnud, et abikaasa Zara Mints lisas sinna vajalikesse kohtadesse allika­viiteid juurde.) Lotman inspireeris: ta suutis leida mõnest hoopis humanitaariakaugest mõttest idee ja seda arendada. See tähendab, et mõttes endas oli võimalusi, seda sai kasutada ka väljaspool Lotmani pakutud valdkonda. Ja ennekõike, et mõtet oli arendatud just niipalju, et selles oli alles avarus, see ei olnud muutunud lõpuni kinni ehitatud süsteemi osaks. Nii olid ja on mulle kõige olulisemad ikka need 1970. aastate tekstid, mis lasid lahti varasemast rangest strukturalismist ja ei olnud veel jõudnud hilisemate suurte süsteemide ehitamiseni.

Lotman oli vene elu entsüklopeedia. Igasugused kultuuriloolised kommentaarid on mulle alati meeldinud, ka teiste autorite puhul (olen nautinud Ott Ojamaa, Jüri Talveti või Ain Kaalepi kommentaare). Lotmani „Jevgeni Onegini“ kommetaare olen lugenud mitu korda. Ja mingil ajal ärritasin inimesi väitega, et need on huvitavamad kui Onegin ise. See on tohutut eruditsiooni nõudev kultuuritausta ehitamine, kuigi veidi utreerides võib pidada mõndagi kohta ka vulgaarsotsioloogiaks (millal hakati külvama Venemaa X regioonis, millal saabus Onegin maale jne). Aga sünteesimise oskus, faktide tagant kultuuriliste vedrude väljatoomise oskus tõstab ka need seigad hoopis teisele tasandile. Muuseas, need 400 lehekülge olid mõeldud abivahendiks õpetajatele, mis peaks rääkima midagi ka sellest, millist taset ootas Lotman oma aja õpetajatelt. Millal ilmub 400 lehekülge kommentaare „Tõe ja õiguse“ esimese osa kohta?

Lotmaniga käib kaasas põlu alla panemise, tõrjumise ja piiramise müüt. Selle eest pages ta Leningradist ega vabanenud neist muredest täielikult ka Tartus. Nõukogude ajal tegutsesid aga ju paljud olude kiuste. Kas olud olid semiootika seisukohalt kuidagi iseäranis lohutud?

Ma ei armasta seda, kui kõik, mis kunagi oli, tõmmatakse nõukogude võimu liistule ja hakatakse võistlema, keda rohkem vaenati. Ja ma ei armasta ka neid juubeliteaegseid lugusid põlu alla panemisest, mis peaks nagu tegema juubeldatava teod suuremaks. Lotman seda kindlasti ei vaja. Selle aja filoloogia ja filoloogide suhted võimuga ja omavahel on mitmetahuline ja vastuoluline suhterägastik. Ma ei arva, et nõukogude aeg ja eriti 1970. aastad oleks olnud semiootika jaoks lohutum aeg kui muude humanitaarteaduste jaoks. Muu hulgas eesti filoloogia jaoks, milles nähti ikka ja jälle natsionalismi märke. Tegelikult said semiootikud avaldada isegi enam kui eesti filoloogid. Jah, mälestustest võib lugeda ka eesti ja vene filoloogide vaenust, semiootika ja strukturalismi mittemõistmisest jms. Ma olen kuulnud/lugenud muuseas eesti filoloogide kaebustest selle kohta, et vene filoloogid said endale kogu filoloogide toimetiste jaoks eraldatud paberi, mis oli tollal defitsiit, ja sellest, kuidas mõned vene filoloogid käisid rektoraadis kaebamas eesti filoloogide kui natsionalistide peale.

Harry Liivrand on märkinud, et Lotmani tegevus vene kirjanduse kateedris paigutub konteksti, kus okupatsiooni ohvriks sattunud eesti haritlaste töökohad olid täidetud Venemaalt saabunud umbkeelsete õppejõududega, kes Eesti oludega ei suhestunud. Eestlastele sümboliseerisid nad kolonisatsiooni, sest vene keele ja kirjanduse õpetamisest sai prioriteet. Tagantjärele jälle tundub paljudele, et okupatsiooniaegse rahvusliku kitsarinnalisuse tõttu ei suudetud häbiväärselt Lotmani suurust ja tähendust vääriliselt hinnata.

Liivranna märkus on osalt tõde, aga taas, mulle ei meeldi selle ajajärgu lihtsustamine mustvalgeks skeemiks. Ma kindlasti ei arva, et oli olemas mingi üldine okupatsiooniaegne rahvuslik kitsarinnalisus. Selle aja eesti haritlaste seas oli olemas kogu skaala natsionalismist ja natsismist kuni internatsionalismi ja stalinismini. Muidugi ei pääsenud kõik ideoloogiad avalikkuse ette, aga samal viisil oli olemas ka suurvene šovinism, mida leidis ka vene kirjanduse kateedrist. Ja kui keegi soovib, võib lugeda Lotmani ja tema sõbra Boriss Jegorovi kirjavahetust ning mõelda aastatel 1954–1960 Tartus töötanud Jegorovi vaadete üle.

Kas Lotman suhestus eesti kultuuri maailmaga? Üldise tasandi vastus on ei. Ta oli avaldanud eesti keeles natuke 1950. ja 1960. aastatel, aga 1970. aastatel mitte. Ma ei tea seda, kui palju oli selle taga tema otsus, kui palju tol ajal rahvuslikumaks muutunud eesti kolleegide mõteviis ja kui palju ülemuste käsud ja keelud, aga nii see oli.

Mul pole kahtlust, et Lotmani suurusest said aru kõik filoloogid. Ma ei ole kuulnud kellegi suust midagi vastupidist. Kindlasti olid isikutevahelised põrked, aga olid ka koolkondade erinevused. Mitte kõik ei analüüsinud kirjandust ja kultuuri samal viisil. Ka vene kirjanduse kateedris ei olnud vaid Lotmani jüngrid, olid ka teised vaateviisid, olgu Valeri Bezzubovi või Sergei Issakovi omad. Ja eesti kirjanduse uurijate seas oli Lotmani jüngriks ülikoolis vahest üksnes Jaak Põldmäe, temagi servapidi, pigem vene formaalkoolkonna kaudu. Harald Peep ja Karl Muru, kaks eesti kirjandusuurimise juhtivat tegijat, järgisid hoopis teisi mõtteviise. Ja näiteks Peep leidis, et Lotmani lähenemine on vaid ühe tahu keskne. Tema otsis mingit kõikehõlmavat süsteemi, eeskujudeks hoopis saksa sõjaeelsed ja -järgsed autorid. Kui teoreetik tahab olla suur tegija, siis otsib ta oma süsteemi. On see nüüd kitsarinnalisus? Lähemal Lotmanile olid hoopis nooremad keeleteadlased eesotsas Huno Rätsepaga, kellele strukturalism oli 1960. aastate teisel poolel oluline asi. Miks see alguses toiminud koostöö laiali vajus, ma täpselt ei tea, aga mulle on jäänud mulje, et mitte eesti keeleuurijate initsiatiivil.

Igatahes tundub Lotmani mõju Nõukogude ajal eesti kultuurile pöördvõrdeliselt väike selle tähenduse kõrval, mis Lotmani tegevusele tänapäeval omistatakse. Eesti kirjandusuurijate seas väljendatakse strukturalismi osas ka skepsist ning austajadki ei tugine meistrile kuigi põhjapanevalt. Miks ei ole Lotmani teoorias nähtud moekat vastandumisvõimalust sovetiaegsele suletusele? Kas siin oli pistmist ka sellega, et eesti kultuur (kirjandus) ajas XX sajandil XIX sajandi asju, nagu olete seda määratlenud?

Lotmani mõju tollasele eesti kultuurile oligi väike, kuigi Lotmani peeti vähemalt mulle tuntud ringides ka tol ajal suureks. 1970. aastatel avaldas ta eesti keeles minimaalselt. Aga see pole oluline, tollal oskas iga humanitaar vene keeles lugeda. Tema laiem mõju võinuks ehk alata näiteks vene kirjanduse IX klassi õpikust (1982) või õpilastele mõeldud Puškini eluloo tõlkest (1986). Kuigi, oleks vist raske seda tagantjärele analüüsida.

Kindlasti on iva sees mõttes, mis asja ajas tollal eesti kultuur. Ja ühe lisakeeruga: nimelt eesti kirjandusteadus oli sunnitud ajama suures osas XIX sajandi asja. Kirjanduse uurimine algab ikka positivistlikust faktide korjamisest, teoste kommenteerimisest jms. Teist teed ei ole olemas. Ilma selle põhjata on tulemuseks vaid hunnik spekulatsioone, mida on kirjandusteaduses muidugi ka hulgi tehtud. Alles selle järel, kui faktoloogia on piisaval tasemel olemas, saab tulla kõik muu. Siin oli vene kultuur ja kirjandusuurimine eesti omast tohutult ees: tasub vaadata neid nõukogude ajal avaldatud klassikute kogutud teoste ja kommenteeritud väljaannete lademeid. Muidugi olid kommentaarid kohati sovetliku soustiga üle valatud, kuid väga tasemel. Eesti kultuuris oli see põhi lihtsalt suures osas puudu.

Teine mõjur on see, et Lotmani uurimise keskmes oli XIX sajand, millega tegelemisel oli tollal palju vähem keelde kui XX sajandi puhul, ammugi nn Eesti kodanliku vabariigi aja puhul. Aga eesti kirjanduse ja kultuuri jaoks on väga keskne just XX sajandi esimene pool, mil need ajasid Euroopa XIX sajandi asja. Ja kolmas asi on ka: Lotman liikus ühelt poolt vabaduse, teiselt poolt bahtinliku dialoogilisuse suunas ja samas järjest üldisemate kultuurimudelite poole. Eesti kultuurmõtlemine pole aga kunagi olnud aldis suurtele mudelitele.

1990. aastatel leiab aset eesti kultuuri „hüpe Lotmani poole“, ilmub ridamisi tõlkeid, luuakse õppekavad ja institutsioonid, kerkivad esile arvukad austajad. Missugune see hüpe paistab muu kultuuri- ja ühiskonnaeluga seonduva avanemise taustal? Kui tugev ja tähelepanuväärne on Lotmani mõju tänapäeval?

Siin tekivad mul kahtlused ja kõhklused. Hüpe tekstide tõlkimises toimus tõepoolest, kui eesti keelde pandi mitmed põhimõttelised tekstid 1990. aastate algupoole Akadeemias ja suurem valik kogumikus „Kultuurisemiootika: tekst – kirjandus – kultuur“ (1990). Siis järgnes paus ja uuesti hakkas tõlgete mass ilmuma alles sel sajandil. Samas, tollal osati siiski vene keelt, ma ei arva, et keel oleks siin probleemiks olnud. Teisalt, on jah olemas institutsioonid, on jüngrid ja austajad, on hiilgavad populariseerijad eesotsas Marek Tammega. Aga minu arvates jäi hüpe Lotmani poole eesti kultuuri jaoks hiljaks ja sattus valesse aega. 1990. aastate alguse kultuuri- ja kirjandusuurimise meelisteooriad olid ikkagi postmodernismi maailmast. Ja eesti kirjandusteaduses hakati pealegi pärast arhiivide avanemist uue hooga tasa tegema positivistlikku mahajäämust. Ja kas Eestis kujuneb kunagi veel huvi nt vene aadlielu vastu, et lugeda uuesti üle Lotmani kaks kultuurivestluste köidet, mis on kordi sügavamad kui need inglise keelest tõlgitud tellised, mida meil pideva vooluna avaldatakse. Ja lisaks, väikese märkusena siiski peab ütlema, et üsna mitmed Lotmani ideed on natuke jalgratta leiutamised, millel on analoogia muude teadlaste ideedes juba varem või paralleelselt olemas.

Kas Lotman on meie kultuuris nüüd ometi kodus, sees, sama loomulikult ja võõrandamatult nagu David Vseviov või Jaan Kaplinski? Viimanegi ei kirjutanud alati eesti keeles, kurtis vahel, et tunneb siin end võõrana, ja kuulutas, et Eesti eestlased võiksid elada sama hästi Vene kui USA mõjusfääris.

See mõte jääb nüüd mulle veidi arusaamatuks. Need kolm on mu meelest väga erinevad inimesed oma suhetes nii Eesti kui ka eesti kultuuriga. Ma ei ole üldse kindel, et Lotman mõtles põhjalikult enda ja eesti kultuuri suhetest. Tema suhtemaailm on kõigi märkide järgi ikka vene kultuur. Kas ta oleks tahtnud, et teda vaadatakse kui eesti kultuuri osa? Ma kahtlen selles. On kaks eri asja. Üks on võtta keegi piiril olija vastu, mitte lükata teda tagasi kui võõrast. Mu arvates oli Lotman vastu võetud juba 1970. aastatel. Jah, võib meenutada inetuid lugusid tema akadeemikuks valimise ümber, aga nende kohta peab küsima tollastelt akadeemikutelt. Kui palju oli seal venevaenu, kui palju vaikset varjatud juudivaenu, kui palju aga seda, et suur osa teadlasi ei pidanud semiootikat teaduseks. Aga hoopis teine asi on teha piiril olijast eesti kultuuri osa. Sel puhul tahan mina alati küsida inimeselt endalt. Usutavasti oleks Lotman ikka parema meelega vene kultuuri osa. Ja sama usutavalt maailmakultuuri osa.

Formaalselt seob teid Tartu-Moskva koolkonnaga vähemasti lai huvide ring, mis hõlmab lingvistika, kirjanduse ja ühiskonnateemad. 

Mitte kõik filoloogid ei haara nii laialt. Kuidas kirjeldate oma suhet Tartu-Moskva koolkonnaga? Kas võlgnete oma töödes ka midagi Lotmanile?

Ma olen hoolega lugenud Lotmani teoreetilisi esseid ja kultuurilugusid, aga sama suure huviga ka kirju jms materjali, mis annavad piirdeid tema enda eluloole, taustaks Lotmani enda inspireerivad mõtted elulooväärilistest inimestest. Mind ilmselt jääb enim huvitama elu ja kirjanduse, elu ja kultuuri seos, aga kõige olulisemana dialoog elu ja kultuuri vahel. Seda mõistis Lotman sügavalt ja seletas vaimukalt.

Mõjud kultuuris on keerukas asi. Tänapäeval loetakse kokku viiteid. Kultuurikirjutistes on see suuresti nonsenss. Minu suurim mõjutaja on Bahtin ja tema kõrval Wilhelm Dilthey, aga viidanud olen neile haruharva. Nii on ka Lotmani mõju ehk pigem kaudne, nagu Alliksaare mõju eesti luules. Keegi ei luuleta nagu Alliksaar. Aga tema ideed, tema vabastav mõju (ah et nii saab ka teha), on vaieldamatu ja suur. Sama ma arvan ka Lotmani puhul.

Milles seisneb nüüd, distantsilt vaadates, teie arvates Lotmani olulisim panus humanitaarteadlase ja teoreetikuna?

Algataja. Ideede pilduja ja tohutu kultuurieruditsiooniga inimene. See oli lummav kooslus, kus said kokku hiilgav mälu ja hiilgav interpretatsioon. Aga ta oli generaator, kes lisaks mõjutas oma isikuga, isikliku kohaloluga, dialoogiga auditooriumiga. Ja see oli tema puhul väga oluline lisamõjur. Need kolm külge saavad väga harva samas teadlases kokku. Ja annavad tulemuseks geeniuse. Ma arvan, et Lotman oli geenius, ainus geenius, keda ma olen näinud ja kuulnud.

Kindlasti on Lotman nüüdseks klassik. Ja sel sajandil on Marek Tamme ja Peeter Toropi eestvõttel asutud koostama ka Lotmani kogumikke inglise keeles, mis on suuresti vältimatu eeldus, et suur autor jõuaks laiemate akadeemiliste ringideni, ennekõike üliõpilasteni. Andku Puškin neile jõudu. Ka Bahtinist sai suur nimi aastakümneid pärast kesksete tööde kirjutamist.

Tundub, et on ülikoole, mis on rohkem oma kuulsate meeste ülikoolid, kui on Tartu ülikool Lotmani ülikool. Kas Eesti ja Tartu ülikool peaksid Lotmani pärandit sisuliselt ja imagoloogiliselt rohkem tähtsustama ja ka ära kasutama? 

Jah.

sirp.ee