Elmo Nüganen: see, et ma praegu olen sunnitud võtma kasutusele teised pintslid ja töövõtted, on tulnud väga õigel ajal

FOTO: ILMAR SAABAS

Elmo Nüganen ja labradori retriiver Joosep sammuvad Falgi teed pidi üles. Pelgulinnast Vabaduse väljakule on paraja hommikuse jalutuskäigu jagu maad ja vahetevahel pääseb koer töövarjuks Vene teatrisse, kus tema peremees praegu Gogoli näidendiga „Surnud hinged” proove teeb. Koer löntsib leplikult rihma otsas, järgnedes peremehele teatri kuldsete uste taha ja sealt edasi mööda kitsaid koridore, kus mõni vastutulijaist kiirelt mööda astub, teine aga alustab loomaga heldinud dialoogi, teda sügades ja patsutades. Lõpuks kaovad mõlemad prooviruumi, kus koer räntsatab pika laua alla, peremees võtab aga ette osaraamatu ja sätib prilli ninale.
Inimea mõõtkavas on 12-aastane Joosep kindlasti märksa vanem oma peremehest, kes saab 15. veebruaril 60.
Mis pilguga vaatad Linnateatrist lahkumisele nüüd, pool aastat hiljem?

Eks ma vaatan teistmoodi. Tahaks veel rohkem kui enne öelda, et... oli õige aeg! Olen vahepeal olnud tegevuses, pole olnud aega juurelda ja ma ei teagi, kas tahangi väga juurelda nende küsimuste üle. Äkki on vaja lihtsalt edasi minna?

epl.delfi.ee