Vene Teater toob lavale Gogoli „Surnud hinged“
Rohkem kui 70 aastat tagasi avanes luksusliku kino Gloria Palace’i eesriie ning ootamatult paistis selle tagant kinoekraani asemel valgustatud teatrilava, kus kõlasid elavas esituses näitlejate hääled – aastal 1948 sai endisest kinohoonest Vene Teatri kodu.
Sellest ajast on siin peatükk peatüki järel jäädvustatud teatri ajalugu. Vahetunud on teatrijuhid, terved näitlejate põlvkonnad ja lavatagused töötajad, kes ennastunustavalt on pühendanud oma energia ja armastuse teatrile. Kõike on olnud nii palju!
Aga veel mitte kunagi varem ei ole sellele lavale astunud N. kubermangulinna elanikud, kelle kodurahu rikkus isand Tšitšikovi ootamatu saabumine.
Gogoli „Surnud hingede“ esimene osa on oodanud kannatlikult oma aega koos Pljuškinite, Sobakevitšite, Manilovite ja kõigi romaanist tuttavate tegelastega.
Kui lavastaja Elmo Nüganenil tuli mõte teha lavastus Vene Teatris, sattus talle nagu iseenesest kätte Gogoli teos „Surnud hinged“.
Paljugi on selles loos uut, aga praegu tundub, et kõik on õnnestunud kõige paremal moel: 12. märtsil esietenduvas lavastuses kohtub Nüganeni hoogne lavastajakäekiri Gogoli mõttesügavuse ja kordumatu stiiliga.
Lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Rainis Suhanovs, kostüümikunstnik Liis Plato, valguskunstnik Oskars Paulinš, helilooja Aleksandr Žedeljov, lavastaja abi Larissa Tšerkassova.
Etendustel on sünkroontõlge eesti keelde.