Miška magushapud ja valikulised pisarad

 

„Olümpias“ on kaks paralleelset lugu: ühes muutub riik ja ühiskond ning teises jälgitakse selle mõju ühe perekonna liikmetele ja lahatakse mingil määral nende eraelu.

TAUNO VAHTER

Vene teatri ja Peterburi teatri Balti Maja „Olümpia“, autor Olga Muhhina, lavastaja Filipp Loss, kunstnik Valeri Polunovski, muusikaline kujundaja Jekaterina Verbitskaja, koreograaf Olga Privis, valguskunstnik Anton Andrejuk, videokunstnik Nikolai Filippov. Mängivad Oleg Korobkin, Jelena Karpova, Valeri Solovjov, Igor Rogatšov, Aleksandr Ivaškevitš, Konstantin Anissimov, Natalia Murina, Maria Meštšerjakova, Tatjana Manevskaja, Irina Konopatskaja, Sergei Furmanjuk, Maksim Golovtšanov, Aleksandra Mamkajeva ja Karin Lamson. Esietendus 22. II Peterburis Balti Maja suures saalis ja 8. III Tallinnas Vene teatri suures saalis.

Esimene napp info Tallinna Vene teatri ja Peterburi teatri Balti Maja koostöölavastusest „Olümpia“ tundus meeldivalt intrigeeriv. Nõukogude Liidu koondisesse kuuluva suusataja perekonna kaudu kirjeldatakse umbes 35 aastat Moskva mängudest kuni Sotši olümpiani. Seda kuuldes hakkas mõte kohe lendama: milline kokkulangevus, just nüüd, kui meie omad on dopinguteemaga taas uudistes! Kas leiab sealt spordi ja propaganda võrdluse eri ajastutel? Kas isa õpetab seal poega oskuslikumalt dopingut tarvitama või näidatakse, et rahvas on valmis kõigi saavutuste peale hulluma, kuni ei tea, kuidas kombinaadis tegelikult vorsti tehakse? Ei, see on hoopis teistsugune näidend, kiire tagasivaade 1970. aastatel sündinud inimese lapsepõlve märksõnadele: tuttav, kohati mugavalt nostalgiline, enamasti liiga pealiskaudne.

„Olümpia“ autor, vene dramaturg Olga Muhhina on sündinud 1970. aastal Moskvas ja üles kasvanud Komimaal. Tema populaarseim näidend on 1996. aastal Pjotr Fomenko teatris lavale jõudnud mõnevõrra tšehhovlik koomiline armastuslugu „Tanja, Tanja“ (2000. aastal lavastas selle Rakvere teatris Kalju Komissarov). „Olümpia“ on 2013. aasta näidend, mis oli kirjutatud samuti Fomenko teatrile. Arvestades autori sünniaastat, pole muidugi kahtlust, et tegu on järjekordse tagasivaatelise looga, kuid kahed olümpiamängud on siin vaid tinglik raam, et jutustada n-ö pöördelistest aegadest – see on Venemaa muutumise lugu.

Loo keskmes on perekond Stetškinid. Pereisa kuulub 1980. aasta paiku suusatajana Nõukogude Liidu koondisesse. Ta saab uhked punased dressid ja poeg Aljoša soovib käia tema jälgedes. Ei mingit dopingut, kõik saavutused tulevad ainult kõva trenniga! Siin kokkupuutepunktid spordiga ka vaikselt lõppevad, sest ülejäänud näidend annab kiire ülevaate Nõukogude Liidu ja Vene ajaloo mõnedest kesksetest sündmustest kuni 2010. aastate alguseni. Tempo on seejuures nii kiire, et mõnest aastast ei ole rääkida midagi, teise kohta on üks lause ja kolmandale jääb mõni minut. Näidend muidugi ei peagi olema kroonika, sest kui te pole just kümneaastane, siis võibki elatud elule tagasi mõeldes vahel mõne aastaarvu taha sündmuste kirjutamisega raskusi tekkida.

 

Stetškinite pereisa (Aleksandr Ivaškevitš) kuulub 1980. aasta paiku suusatajana Nõukogude Liidu koondisesse. Ta saab uhked punased dressid ja poeg Aljoša (Oleg Korobkin) soovib käia tema jälgedes.

Vene teater

Meetodi poolest on kõik justkui selge: on kaks paralleelset lugu, kus ühes muutub riik ja ühiskond ning teises jälgitakse selle mõju ühe perekonna liikmetele ja lahatakse mingil määral nende eraelu. Kogu lavastuse parim külg on tempo: laval käib kogu aeg mingi liikumine, väga kauaks ei jääda stseenidesse seisma, muutumises on olukorrad ja inimesed. Paraku on just seesama pidev liikumine osaliselt ka problemaatiline, sest mitte millelegi ei keskenduta, kõik libiseb kiirelt mööda: näe, seal on Võssotski matused, näe, Valge Maja juurde oodatakse kaitsjaid, Jeltsin suri. See meenutab Londonis turistikarjadele suunatud lavastusi, kus ühel etendusel võetakse kokku kõik Shakespeare’i teosed, Inglismaa, inimkonna või maailma ajalugu.

Taas tuli mul Tallinna Vene teatrit külastades pähe kaks segavat mõtet. Esiteks, mul puudub suurem kogemus Moskva ja Peterburi teatrite moodsa repertuaariga ning kangesti tahaks neid lavastusi ja nende lavastamise stiili omavahel võrrelda või kuidagi konteksti panna. Teiseks ei ole ma kindel, kas Venemaa teatrikülastaja ootused seoses lavastuse sisu ja sellest saadava emotsiooniga on teistsugused. Kindlasti ei saa kõiki külastajaid ja lavastusi ühte patta panna, kuid vägisi tundub, et mingid (peamiselt poliitilised) teemad on kergelt tabu. Kuigi eneseiroonia nähtusena on olemas, on sellel rangemad piirid, kui Eestis tavaks.

Näidendis kirjeldatava ajastu kohta on Olga Muhhina „Olümpias“ ehk isegi üllatavalt vähe poliitikat. Olümpiamänge meenutatakse soojuse ja helge nostalgiaga, nii näidendis kui ka kavalehel räägitakse ilusast lihtsast ajastust, mis ühel hetkel otsa saab. Parkides rulluisutavad noored armuvad ja hullavad, ei räägi nad poliitikast, pigem kuuleb mõningaid tiraade, et armastus on sild kahe inimese vahel, aga see sild võib ka puruneda.

Selliste arutelude ja valdavalt pealiskaudseks jääva ajaloosündmuste kronoloogia tõttu võib öelda, et kõige paremini sobib see lavastus vaatamiseks kooliõpilastele. Pealegi on autor riigi mandumise süvenemisega sisse toonud narkomaania teema, kuid seegi jääb pigem visandlikuks, nagu tüüpilistes noorteromaanides (lapsed, ärge narkotsi pange!).

Täiskasvanu võib küll leida hulga äratundmist ja nostalgiat, ent sellega ei oska peale hakata eriti palju enamat kui mõttes noogutada: „Nojah, oli ka selline asi.“ Veidral moel tekib võrdlus menuka suvelavastusega „Kremli ööbikud“, sest suur osa tegevusajast kattub ning ka „Olümpias“ on üksjagu palju muusikat: Jaak Joala, Viktor Tsoi ja Kino, Vladimir Võssotski, väljamaalt ka Gloria Gaynor ja Prodigy.

Korduvalt kõlab Aleksandr Rozenbaumi 1987. aasta laul „Musta Tulbi piloodi monoloog“ („Монолог пилота „чёрного тюльпана““), mis on Vene­maal üks Afganistani sõja veteranide hümne. Rozenbaum, kes sai tuntuks platnoilaulude esitamisega suurel laval, on Ühtse Venemaa liige, kuulunud riigiduumasse, autasustatud mh medalitega „70 aastat Nõukogude Liidu relvajõudusid“ ja „300 aasta Vene laevastikku“ ning pärast Krimmi annekteerimise tunnustamist saanud sissesõidukeelu Ukrainasse.

Putinist lavastuses ei räägita, küll aga hakkab üks kuritegelikule teele läinud tegelane sõjaväelaseks ja teeb karjääri – võta siis kinni, kas tegu on eeskuju või irooniaga. Tšetšeeniat küll mainitakse, aga väga põgusalt. Kavalehelt leiame mõlema teatrijuhi tänu Venemaa kultuuriministeeriumile lavastuse toetamise eest.

Trupist jääb energilise esitusega silma Aljošat kehastav Oleg Korobkin, teised tegelased vahelduvad kiiresti ja neil ei jagu väga palju võimalusi ennast avada. Videomontaaž annab pisut hoogu muidu aneemilisevõitu lavapilti. Kuna lavastuses on rida laulu- ja eriti tantsunumbreid, siis nägin peale suvise „Kremli ööbikute“ sarnasusi ka venelaste armastatud isetegevuskava formaadiga KVN (Клуб Весёлых и Находчивых), millest vähemalt osa pani ka publiku kaasa plaksutama. Mõningat elevust tekitas seegi, kui nooremad näitlejad ennast tavapärasest natuke rohkem lahti riietasid, kõlas paar heakskiitvat naeruturtsatust, kui laval räägiti, et pika abielu saladus on vaikida.

Kuna ma pole ušankades ja maikades tantsunumbrite suur tarbija, siis jäi lavastuse sisu mulle pisut lihtsapoolseks. Ma ei arva, et tingimata oleks pidanud ajastust rääkides jõhkralt ja punasega alla joonides sisse tooma ka kõik sellised poliitilised märksõnad nagu „nõukogudeaegsed piirangud“ ja „dissidendid“ või Putini ajastu tragikomöödia. Ei pea, aga nii jääb lavastuse meeleolu kiireks sisukokkuvõtteks, et Nõukogude aeg oli päris ilus, vahepeal käisime alla, aga nüüd vaatame optimistlikumalt tulevikku – Stetškinitel, Tokarevidel ja Makarovitel (kõigile on valitud relvatootjate nimed) läheb hästi.

Sügavust saab anda ka ilma raskemeelsuse ja ängita, ent see on nähtavasti puudu juba algtekstis. Kui aga soovite väikest nostalgiadoosi või tutvustada lapsele oma lapsepõlve märksõnu, siis võib vaadata küll.