Heas tujus matusel ja kurtes pulmas

Heas tujus matusel ja kurtes pulmas

 

Pille-Riin Purjeteatrivaatleja

 

28. jaanuar 2019, 0:01

«Eesti matus» on 17 aastat vaibumatu menuga püsinud Draamateatri mängukavas. Vene Teatris esietendus sama näidend, kuid Üllar Saaremäe lavastuses reedel. Finaali kirglik ja drastiline elujaatus on Saaremäe loomelaadile omane. Kui erinev on vene- ja eestikeelse publiku vastuvõtt?

Vene Teatri «Eesti matuse» lavakujunduse autori Vadim Fomitševi loodud püramiidi-altarit meenutava puuriida ees on kogunenud naabrinaine Ida (Jelena Jakovleva) koos abikaasa Karlaga (Juri Žilin), vana Andrese ristipoeg Tiit (Leonid Ševtsov) ja noor Andres (Eduard Tee) koos värske abikaasa Leega (Katrin Sutt).

Loo pealkiri viitab «Hamletile», nagu ka «Eesti matuse» võrratu plakat, millel noor Andres hoiab käes hiiglasuurt idutatud kartulit. Ta vaatleb kartulit traagiku pilgul, otsekui prints Hamlet pealuud või hoopis kuninga skeptrit.

Loo pealkiri viitab «Hamletile», nagu ka «Eesti matuse» võrratu plakat, millel noor Andres hoiab käes hiiglasuurt idutatud kartulit. Ta vaatleb kartulit traagiku pilgul, otsekui prints Hamlet pealuud või hoopis kuninga skeptrit.

Andrus Kivirähki «Eesti matuse» tegelaskond on rajatud «Tõe ja õiguse» vahmiilile, 17 aastat vaibumatu menuga Eesti Draamateatri mängukavas püsiv Priit Pedajase lavastus kinnitab seda. Vene Teatri laval eestlaste tüviteksti tsitaadid hajuvad, Tammsaare asemele imbub Shakespeare. Nõnda näib suisa loogiline, et onu Indreku järjekordne naine polegi enam Tiina, vaid Birgit, no õnneks mitte Gertrud!

SOOVITAME LUGEDA

«Hamleti» allusioone võimendab Üllar Saaremäe lavastajakäekiri koos peaosatäitja õnnestunud valikuga. Eduard Tee sarmikalt melanhoolses Andreses aimub Hamletit, Kalevipoega, Kristust. Rolli tuumaks on Andrese monoloog eestlaste mälualtarist, «mille üheks tiivaks on meie põrgulikud kannatused ja teiseks tiivaks meid lunastav taevalik töökus». Seda teksti ma eesti Andrese huulilt ei mäletagi, vene keeles saab altaritiibade igavikulisus sundimatu lennuhoo.

Näidendis vältimatu puuriit on Vadim Fomitševi värvikas stsenograafias teistmoodi laotud kui Pille Jänesel, kasehalud meenutavad nii püramiidi, altarit kui ka pjedestaali, võimaldades efektseid kõrgusse pürgivaid misanstseene.

Pilvede asemel võimutsevad lavalaotuses õunad. Anton Andrejuki valguskujundus värvib õunu jahmataval moel: kui Lee ja Andres zombifilmi parodeerides kirjeldavad isamaja sisemust ja keldrit, hakkavad õunad fantasmagooriliselt mädanema; teises vaatuses, eestlaste kannatuslugude taustal, muunduvad õunad halliks.

Kirglik elujaatus

Ulakalt nihestatud on tegelaste kostüümid ja aksessuaarid. Põhjatuks kujundiks kasvab tudengitekkel vana kooli härrasmehe Tiidu peas. Mine tea, kas Siberis sirgunud Tiit ülikooli jõudiski, kuid teklist ei loobu ta enam iialgi. Leonid Ševtsov mängib Tiitu südamliku ja valulise huumoriga, täiesti erinevalt Lembit Ulfsaki ununematust rollist. Nüüdki kujuneb Tiit terviku kooshoidjaks, Ševtsovi lavaelus aimub Tšehhovi hingust, kirsi-aias katkeva pillikeele heli.

Näitlejate ansambel mängib nakatava rõõmuga, igas rollis tajutav oma isikupära, mis sisse mängides muutub nõtkemaks.

Larissa Savankova Maret on emalik hoolitseja, kes täiskasvanud pojukest kringliga toidab ning valvsa ämmana esimese «kibe!» pulmamusu noorpaarilt näppab. Leiba luusse laskvale vennakesele toob Maret hoolitsevalt padja pea alla.

Sergei Tšerkassov mängib Indreku sinisilmset õhinat peene irooniaga, kui ülistab maaelu paatosliku sõnavohaga, ise mugavalt lebaskledes, päikseprillid ees.

Artjom Garejevi Sass seevastu on tõsine kinnine töörügaja, kel profiriistad alati kaasas ja käed ei seisa jõude. Ehkki viina rüüpab ses lavastuses Sass mitu korda rohkem kui Karla, kelle Tõnu Kark on mänginud puuriita pudeleid peitvaks meisterjoodikuks. Juri Žilini Karla näib flegmaatiline sell, kuni elupõline vimm Sassi vastu talumatuks paisub ja Karla mootorsae käima tõmbab.

Sassi ja Karla kirvekrahmamised, puu- ja närvide saagimise duell esimese vaatuse lõpul on üks kulminatsioone, vinge vindi lisab muusikaline kujundus: tähendustiine isamaaline laul «Jää/saa vabaks, Eesti meri...». Helilooja Siim Randla töötlustes on õhulist minoorsust.

Näidendisse sisse kirjutatud Georg Otsa laulud kõlavad tähendusrikkana vene keeles. Puhkeb lööv ideoloogiline konflikt, kui Kolmanovski «Elu, armastan sind» paisub Indreku vaimustuspuhanguks, mille Sass pahaselt katkestab ja taas Valgre «Saaremaa valsil» kõlada laseb.

Naabrinaine Ida (Jelena Jakovleva) jälgib õuemurul tantsitavaid «tangosid» paljuütleval pilgul, suskab sekka herilase nõelapisteid, aga oma Karlale sätib hellalt padja pea alla temagi.

Jekaterina Kordase Birgit, Indreku loomuldasa kergejalgne noor abikaasa, toob lavastusse kõrvitsana piraka puändi. Finaali kirglik ja drastiline elujaatus on Üllar Saaremäe loomelaadile omane.

Mis jääb kripeldama?

Hinge jääb kripeldama küsimus, mis saab Andresest. Ida ennustab poisile kahe juuksekeeru tõttu uppumissurma – aga Leed, kes Andrese ära röövib, ei mängi Katrin Sutt vetehaldjana. Pigem on Lee selline Indias ennast otsiv tüdruk, maakodu juurteta vaba hing.

Eduard Tee sarmikalt melanhoolne Andreses koos abikaasa Lee ga, keda mängib Katrin Sutt.

Lavastaja toonitas intervjuudes, et noorte rändamine maailmas on praegu aktuaalsem kui «Eesti matuse» kirjutamise aegu. Millegipärast tahaks nii väga, et Andres pääseks vanaisa talu needusest.

Nagu muuseas vilksatab laval eelaimusi, eriti seoses valgete lilledega. Süda hakkab valutama, kui Lee nopitud pojenginupp pannakse puulõhkumispakule. Süda valutab veel rohkem, kui Birgit matusepärjast süüdimatult nopib kaks nelgiõit ja kingib noorpaarile, mõlemad valged lilled Andrese rinnas on peigmehe saatuslikult märgistanud. Apelsinipuude alla pulmareisile noored pagevad – kui kauaks, on iseküsimus.

Kõige põnevam ja mu meelest üpris ennustamatu on aga, kuidas kulgeb «Eesti matuse» lavaelu. Kui erinev on vene- ja eestikeelse publiku vastuvõtt? Kas miski osutub tõlkimatuks – mitte sõnades, vaid vaimuilmas, huumorimeeles, absurditajus, mälualtari tiibades...? Igatahes teeb rõõmu tõik, et Andrus Kivirähki looming on jõudnud esimest korda Vene Teatri mängukavva, kus eesti dramaturgia on ju haruldane külaline.

Powered by Zmei Framework