HELGE SVETA MÄLESTUSEKS

… Paar päeva pärast Tatjana Kosmõnina lavastuse „Loeme Dovlatovit“ esietendust helistas mulle nukker Sveta Dorošenko: „Kas te arvustust lugesite? Ma olen täiesti tujust ära…“ „Mispärast? Teid kiidetakse seal ju väga. Teist kirjutati kõige rohkem!“ „Selles asi ongi! Mind kiideti pikalt-laialt, teistest näitlejatest kirjutati palju vähem, neil on arvatavasti halb tunne, see pole õiglane, väga kehvasti kukkus välja.“ See on näitlejanna kohta haruldane iseloomujoon – soovida kolleegidele edu ja häbeneda enda võite… Mitte kunagi rääkida oma hädadest ja kuulata alati teiste kaebusi. Rõõmustada iga sekundi üle ja mitte kunagi saatust kiruda. Ta mängis imeliselt Eduard Tomani lavastuses „Valedetektor“, tema partneriteks olid Oleg Rogatšov ja Herardo Conteras – suurepärane trio. Sveta oli selles rollis kannatav ja lõbus, salvav ja armulik, olmeline, maalähedane ja seejuures ülevalt naiselik. Suurepäraselt oskas tema annet avada Aljona Anohhina lavastuses „Palat nr 6“, kus ta duetis Eduard Tomaniga sööbis meelde harvaesinevalt mitmekülgse ja nüansirohke satiirilise karakterikäsitlusega. Hiljuti mängis ta peaosa Kaur Koka filmis „Olga“, käis sellega Saksamaal festivalil, naasis auhinnaga, rääkis aga festivalist nii, nagu tahtnuks kogu aeg panna sündmuste keskpunkti kedagi teist. Ta laulis, mängis kitarri, osales kõigis muusikalavastustes, kapustnikes, oskas igast päevast teha pidupäeva. Külla tuli alati mahuka kotiga, millest võttis välja marineeritud seeni, baklažaane, hapukurke, salateid ja iga pidusöök muutus kohe kuidagi südamlikumaks ja lahkemaks. Isegi ametlikele teatribankettidele tõi Sveta alati kaasa koduseid hoidiseid, milles justkui materialiseerus inimlik soojus, õrnus ja inimarmastus. Ta määratles oma elukutset nii: „Näitleja on inimene, kes ei sarnane teistega. Ta jääb kogu eluks lapseks..“ Nooruses mängis ta kõikides muinasjuttudes, mida teatris lavastati. Mängis Svetlana Krassmani lavastatud „Kassi majas“ Kanakest ja pea kakskümmend aastat hiljem, kui tükk uuesti lavale toodi, Notsuema. Ta tuli lavale oma kolmeaastase poja Jegoriga. „Siis ma tundsin, kuidas aeg lendab,“ rääkis Svetlana. Tõepoolest, Sveta ei erinenud mitte ainult teiste elukutsete esindajatest, vaid ka oma ametivendadest ja –õdedest. Tal helises kõiges mingi oma noot. Ükskord ma küsisin tema käest, millist luuletust ta kõige rohkem endamisi kordab. Vastus hämmastas mind, tuleb välja, et luuleridu rahutusest ja kunstist, mille autoriks oli Karl Marx. Teda armastas abikaasa Oleg Rogatšov, poeg Jegor, armastasid kõik lähedased, sugulased, sõbrad, tuttavad, kõik kolleegid ja kõik, keda puudutas temast lähtuv valgus, mis jääb meiega veel kauaks.

Jelena Skulskaja

… Paar päeva pärast Tatjana Kosmõnina lavastuse „Loeme Dovlatovit“ esietendust helistas mulle nukker Sveta Dorošenko: „Kas te arvustust lugesite? Ma olen täiesti tujust ära…“ „Mispärast? Teid kiidetakse seal ju väga. Teist kirjutati kõige rohkem!“ „Selles asi ongi! Mind kiideti pikalt-laialt, teistest näitlejatest kirjutati palju vähem, neil on arvatavasti halb tunne, see pole õiglane, väga kehvasti kukkus välja.“ See on näitlejanna kohta haruldane iseloomujoon – soovida kolleegidele edu ja häbeneda enda võite… Mitte kunagi rääkida oma hädadest ja kuulata alati teiste kaebusi. Rõõmustada iga sekundi üle ja mitte kunagi saatust kiruda. Ta mängis imeliselt Eduard Tomani lavastuses „Valedetektor“, tema partneriteks olid Oleg Rogatšov ja Herardo Conteras – suurepärane trio. Sveta oli selles rollis kannatav ja lõbus, salvav ja armulik, olmeline, maalähedane ja seejuures ülevalt naiselik. Suurepäraselt oskas tema annet avada Aljona Anohhina lavastuses „Palat nr 6“, kus ta duetis Eduard Tomaniga sööbis meelde harvaesinevalt mitmekülgse ja nüansirohke satiirilise karakterikäsitlusega. Hiljuti mängis ta peaosa Kaur Koka filmis „Olga“, käis sellega Saksamaal festivalil, naasis auhinnaga, rääkis aga festivalist nii, nagu tahtnuks kogu aeg panna sündmuste keskpunkti kedagi teist. Ta laulis, mängis kitarri, osales kõigis muusikalavastustes, kapustnikes, oskas igast päevast teha pidupäeva. Külla tuli alati mahuka kotiga, millest võttis välja marineeritud seeni, baklažaane, hapukurke, salateid ja iga pidusöök muutus kohe kuidagi südamlikumaks ja lahkemaks. Isegi ametlikele teatribankettidele tõi Sveta alati kaasa koduseid hoidiseid, milles justkui materialiseerus inimlik soojus, õrnus ja inimarmastus. Ta määratles oma elukutset nii: „Näitleja on inimene, kes ei sarnane teistega. Ta jääb kogu eluks lapseks..“ Nooruses mängis ta kõikides muinasjuttudes, mida teatris lavastati. Mängis Svetlana Krassmani lavastatud „Kassi majas“ Kanakest ja pea kakskümmend aastat hiljem, kui tükk uuesti lavale toodi, Notsuema. Ta tuli lavale oma kolmeaastase poja Jegoriga. „Siis ma tundsin, kuidas aeg lendab,“ rääkis Svetlana. Tõepoolest, Sveta ei erinenud mitte ainult teiste elukutsete esindajatest, vaid ka oma ametivendadest ja –õdedest. Tal helises kõiges mingi oma noot. Ükskord ma küsisin tema käest, millist luuletust ta kõige rohkem endamisi kordab. Vastus hämmastas mind, tuleb välja, et luuleridu rahutusest ja kunstist, mille autoriks oli Karl Marx. Teda armastas abikaasa Oleg Rogatšov, poeg Jegor, armastasid kõik lähedased, sugulased, sõbrad, tuttavad, kõik kolleegid ja kõik, keda puudutas temast lähtuv valgus, mis jääb meiega veel kauaks.

Jelena Skulskaja

http://www.piletilevi.ee