Väike Draamateater (Peterburi, Venemaa)

Paar aastat tagasi oli meil õnn näha Tallinnas Ostrovski „Äikese” etendust, mille oli Magnitogorskis lavale toonud Peterburi lavastaja Lev Ehrenburg. Laval oli tohutu bassein, mis peegeldus paljudes peeglites, – tõeline Volga, tegelased viskusid sildadelt vette, ujusid, ronisid kaldale, väänasid riideid kuivaks ja tundus, et see vesi ei pese puhtaks ainult keha, vaid ka hinge…

Praegu juhib üks Venemaa kõige originaalsemaid lavastajaid Lev Ehrenburg omaenda Väikest Draamateatrit.

See on teravdatud tunnete ja viimse piirini viidud emotsioonide teater. Seal pööratakse tavalised näidendid pahupidi, aga see pahupidisus annab neile ainuõige tähenduse. Siin naerdakse ja nutetakse, kuni hääl on kähe, siin suudeldakse ja lüüakse, nii, et veri väljas. Siin vihatakse ja armastatakse kogu olemusega. Nii, nagu tavateatris kunagi ei juhtu. Nii, nagu tavaelus kunagi ei juhtu. Sest sõna „tavaline” ei saa Väikese Draamateatriga seoses üldse kasutada.

Väike Draamateater on noor teater, selle repertuaaris on kõigest kuus lavastust ja nendest kaks – just need, mis on tekitanud vaatajaskonnas ja kriitikute hulgas kõige suuremat elevust – tuuakse Tallinna ja näidatakse Vene Teatri laval 21. ja 22. märtsil.

„Madriidi, Madriidi”, mille aluseks on J. J. Alonso Milláni näidend „Kaaliumtsüaniidi… piimaga või ilma?”, on musta huumori elementidega vürtsitatud groteskne komöödia. Halvatud hispaanlanna Adela ja tema tütar, vanatüdruk Laura, üritavad mürgitada 92-aastast vanaisa, kellel pole endal mõtteski surema hakata. Aga sel ööl, kui mürgitamine peaks teoks saama, sõidab kohale vennapoeg Enrique, kaasas armuke Marta ja kohvrid, mis sisaldavad juveele ja tükeldatud meesterahva laipa… Kriitika nimetas lavastust sensatsiooniks ja kõrvakiiluks.

„Orkestrile” sai osaks tohutu publikuhuvi, kuid samas põhjustas see pressis ägedaid vaidlusi. Jean Anouilh’ näidendi tegevus toimub sõjajärgsel Prantsusmaal. Okupatsioon ei ole veel ununenud ja kolkakuurordi orkester peaks selles sõjas kannatanud ja viletsate sanatooriumielanike elu rõõmsamaks muutma. Kodutu koerana elab orkestri juures hullumeelne Manu. Iga orkestrant meenutab oma elu traagilisi episoode, elades neid publiku silme all uuesti läbi. Untsu läinud inimsaatuste kaleidoskoop sunnib kord ohjeldamatult naerma, kord ehmatusest võpatama, kord pisarat pühkima. Koondanud endasse „Madriidi” kõige löövamad jooned, hakkas „Orkester” määrama „Väikese Draamateatri esteetikat”.

„”Orkestri” tegelased lähevad üle tantsukeelele, otsekui teise reaalsusse. Nende jaoks on tants väljapääsuks teise maailma, teistsugusesse maailma, kui selles maailmas on kõik lambid läbi põlenud. Kes peab seda teatrikeelt jumalavallatuks, ei taha mõista tantsu jumalikku funktsiooni Ehrenburgi lavastustes. Jah, tema teatrikeele sõnavara hälbib normist, ei ole kauni sõnakunsti näidiseks, vaid on häälekas ja seismiliselt täiesti ebastabiilne žanrisegu. Öelda „must komöödia”, tähendab mitte midagi öelda. Kuid on võimatu jätta märkamata, et kutsudes tegelasi tantsule, ulatab lavastaja neile käe, et tuua nad välja hingepimedusest. „Tantsime!” ütlevad „Orkestri” tegelased ja see tähendab: „Elame!” Jätkame vaatamata …

Tants on Ehrenburgi lavastustes šokiteraapia eest. Loomulikult ei saa jalutud oma jalgu tagasi, halvatud ei tõuse jalgele, aeg ei jää seisma, löö või kõik maailma kellad puruks. Mitte miski ei võta inimeselt ära kannatusi ega valu, ei paranda parandamatut. Aga mitte miski ei saa tappa rõõmu, vaigistada selle seadusevastast ja kõlavat heli. Selles ongi tegelikult mängu iva, nagu seda Väikeses Draamateatris mõistetakse,” kirjutab „Orkestri” arvustuses teatrikriitik Olga Skorotškina.

„Seejärel tulid festivalid ning 5 kuni 7 korda etendust vaadanud austajahulkade palverännakud. Peaaegu aasta hiljem mängitakse Interstuudio lavastust „Madriidi, Madriidi!” Lensoveti nimelise teatri väikesel laval ja selles mänginud Lev Ehrenburgi lõpukursus kujuneb Väikeseks Draamateatriks. Vaevalt on Peterburi teatriringkondades ühtki inimest, kes ei oleks seda lavastust näinud!” kirjutab teatriloolane Tatjana Džurova.

Ärge teiegi laske käest võimalust näha Peterburi uhkuse – unikaalse Väikese Draamateatri etendusi!

http://www.postimees.ee/1349092/eestit-gatsalov-ei-jata