N. Oleinikov "Koger"
Kalake on praetud,
armas kogreke,
enam te ei naera,
nagu eile veel.
Kalake on praetud,
vaene kogreke,
kirelõõmas lõppes
tema elutee.
Mis teid hukka ajas,
mis te häda tuum?
Siin ei ole kena,
panni peal on kuum.
Mäletan, et koger
oli naerupall,
naerulagin kostis
Neeva lainte all.
Jumaldas teid kogu
kogretari-ilm –
soomused ja lohud,
kaunis kalasilm.
Kalakeste büstid –
lihtsalt imesta!
Kõike seda nähes
muudkui naerata.
Aga saabus hommik,
mil teid põrmustas
kaunis kalaemand,
soomus kiiskamas.
Viis teid enda koju,
kus tal armuvõrk,
aga tollel daamil
aru oli nõrk.
Kellega tal tegu,
ah, ei mõistnud ta –
meelitas, kuid pärast
ajas minema.
Koger võttis pähe -
päästab ainult surm.
Kalavõrku sööstis,
hinges kirehurm.
Kurjad inimesed
leidsid tema sealt.
Pliidi peale saatsid
kohe jalapealt.
Lõigati ta lõhki,
välja sisikond,
selga pandi soolast,
jahust ülikond...
Ometi ju elu
kaunilt kangastus.
Daamid teie vastu
tundsid armastust.
Valge sõstramari,
häda, mis nii must!
Kogrekesel läbi
armurõõm ja lust.
Kogreke ei kõnni
enam soojas vees,
ei ta vaata kella,
kas on kohting ees.
Uimekesi enam
ta ei liiguta.
Daame „tindikeseks“
ta ei nimeta.
Kohise siis, Neeva,
sogased su vood.
Lõpp on kätte jõudnud
kogre elulool.
tõlkis Aare Pilv