Loobugem narratiividest
Praegusel ajal on üheks moesõnaks „narratiiv". Aga mitte igaüks ei tea täpselt, mis selle sõna taga on. Narratiiv on asjatundlikult kujundatud, järjekindlalt ja teadlikult levitatud arvamus kellegi või millegi kohta. Kahjuks on Vene Teater langenud ühe pahatahtliku narratiivi ohvriks.
On väga solvav, et keegi peab õigeks levitada väidet, et Tallinna kesklinnas, peaväljaku ääres, seisab tühjade saalidega teater, kus valitseb oma maailm, mis eirab eesti kultuuri. Paraku kipuvad inimesed, peamiselt need, kes pole kunagi teatris käinud, seda narratiivi uskuma. Nii nagu nõukogude ajal, kui vanaemad uskusid kõike, mis ajalehtedes kirjutati, usuvad ka tänapäevased narratiivide austajad kindlalt seda, mida nad loevad. Unustades, et ajaleht võib tappa mitte ainult kärbse, vaid ka terve loomingulise meeskonna.
Sellise info esitamise puhul piisab lihtsalt uskumisest – Vene Teater peaaegu et toetab Venemaa sõda Ukraina vastu. Ja kui te usute seda narratiivi, siis teid ei huvita, et Vene Teatri repertuaari kuulub üdini totalitarismivastane lavastus„Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“, mille tõi lavaleEuroopas tuntud ja hinnatud, kuid Venemaal taga kiusatudlavastaja Timofey Kulyabin. Nagu ei huvita sellisesse narratiivi uskujaid ka see, et kõik etendused on sünkroontõlkega eesti keelde ning vahel ei jätku „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“ etendusel publikule kõrvaklappe. Narratiivide armastajatele on täiesti ükskõik, et teatris töötavad näitlejad ja tehnilised töötajad, kes olid sunnitud Ukrainast lahkuma ning liitudes meie meeskonnaga, pole nad kordagi pidanud kuulma ühtegi halba sõna, vaid ainult toetustja kaastunnet.
Ja kui kuulujutte usute, siis loomulikult ei pööra te tähelepanu Vene Teatri suvelavastusele "Mavka. Metsalaul”, mis põhineb ukrainlaste ühe armastatuma autori Lesja Ukrainka kultusteosel ja mida etendatakse Eesti Vabaõhumuuseumis. See on elegantne, ilus, liigutav muusikaline lavastusarmastusest, mida publiku soovil juunis taas mängitakse.
Kirjutades neid ridu tunnen, et otsin vabandusi ja õigustan narratiivide autoritele Vene Teatri olemasolu. Aga milleks õigustada. Vene Teatril on palju, mille üle uhkust tunda –vapustav hoone, äsja avatud RINGlava, mis on juba saanud nõutud etenduspaigaks Eesti loominguliste kollektiivide seas, suurepärane trupp, professionaalne tehniline ja administratiivne personal, teatri töökodade pühendunud töötajad. Meie lavastused lähevad täissaalidele. Ja neile, kes armastavad lugusid tühjadest saalidest, ütlen, et oleme ka oma majandusnäitajatega rahul. Meil on lavastusi, mida saab rekordite raamatusse kanda. Näiteks hiljaaegu mängiti 150.korda täismajale lavastust „Viis õhtut”, mille nimiosades säravad Aleksandr Ivaškevitš ja Larisa Savankova.
Samuti võime uhkust tunda oma andekate noorte üle, kes paljuski juba määravad teatri repertuaari. Ja eraldi tänusõnad ja piiritu lugupidamine meie suurepärasele publikule, kes muretseb, toetab, nõustab ja inspireerib. Me töötame nende nimel. Rõõmustame õnnestumiste üle ja kogeme koos ebaõnnestumisi. Meil on tundlik, intelligentne ja mõistev vaataja.
Võib-olla kõlab kõik, mida kirjutan, liiga pretensioonikalt, kuid see on loomulik reaktsioon pahatahtlikkusele, millega teater pea igapäevaselt kokku puutub. Või nagu teatris naljatatakse – ei ühtki päeva ilma mõne kirjareata. Isegi selline tavaline asi nagu etenduse ärajäämine näitleja ootamatu haigestumise tõttu annab alust ajakirjanduslikeksspekulatsioonideks. Palun mõistke, me ei taotle leebust, vaid meie elu tõetruud peegeldust. Ja uskuge mind, teatris käib intensiivne loominguline elu. Käimas on lavastuse“Dubrovski” proovid, valmimas on ühisprojekt Balti riikide näitlejatega, toimuvad iganädalased teatrit tutvustavad ekskursioonid vene, eesti ja inglise keeles, teatri galeriis saab näha kohalike kunstnike näitusi, aset leiavad meistriklassid janäidendite ühislugemised. Peagi saab avalikkus piiluda ühte ebatavalisse kohvrikesse, millega avatakse uus hooaeg. Teater valmistub ringreisideks ja kohalikeks festivalideks. Oleme siiski ka võlglased – eelkõige eesti näitekirjanduse ja lavastajate ees. Peagi jõuavad teatrilavale ka siinsete autorite teosed, aga mitte sellepärast, et see oleks „ülaltpoolt“ tulnud tellimus, vaid see on meie sisim soov ja põhimõtteline seisukoht. Kui räägime sellest, et Vene Teater peaks saama eesti kogukonnale lähedasemaks, siis see tähendab, et repertuaari tulevad eesti autorite näidendid, kohalike kunstnike ja lavastajate tööd. Ja nii see peabki olema, sest elame ju Eestis. Samas ei kao repertuaarist maailmaklassika, mille hulka kuulub ka vene näitekunst. Oleme riiklik teaterEestis, mis annab etendusi vene keeles. Kuid me ei pea olema lihtsalt kultuuriasutus, vaid koht, kus erinevad kogukonnad harmooniliselt kohtuvad. Hariduse ja lõimumise koht selle sõna parimas tähenduses.
Maailm muutub kiiresti ja vastavalt sellele muutub ka olukord Eestis. Meie jaoks on väga oluline nende muutustega toime tulla ja leida oma koht. Ja vabaneda juba mainitud narratiividest, millel pole teatri tegeliku eluga mingit pistmist. Kirjutage lavastustest, vaielge hääl kähedaks, laitke, kiitke, aplodeerige. Aga ausalt ja ikka pärast teatrikülastust.
teatrijuht Anne-Lii Päiv