Kui elu on raisku läinud ja inimene rikkis

Kui Bertolt Brecht kirjutas oma hirmu ja viletsuse episoodid Taanis paguluses, siis Timofei Kuljabin lavastas need Vene emigrandina Eesti teatris, resideerides ise Saksamaal.

Vene teatri „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“, autor Bertolt Brecht, lavastaja Timofei Kuljabin, dramaturg Roman Dolžanski, kunstnik Oleg Golovko, kostüümikunstnik Vlada Pomirkovannaja, valguskunstnik Oskars Pauliņš, muusikaline kujundaja Timofei Pastuhhov. Mängivad Artjom Garejev, Aleksandr Žilenko, Dmitri Kordas, Dmitri Kosjakov, Viktor Marvin, Daniil Zandberg, Marina Malova, Jekaterina Kordas, Tatjana Kosmõnina, Anna Markova, Tatjana Manevskaja, Elli Levin, Kristian Drazdauskas, Roman Štširõi ja Taissia Podolskaja. Esietendus 25. VIII Vene teatri suures saalis.

Mikrofonid on valmis seatud tühjas raadiostuudios. Sisse astub kolm ebalevat külalist: mehed on rõõmsalt elevil, vahivad pärani silmi ringi, naine on häiritud, pabistab ja lappab lehti. Helitehnik juhendab tülpinult, kuidas käituda, ega amatööre tea … Saabub asjalik ja morn saatejuht, laotab laiali oma rollipaberid ja hakkab rõõmsal häälel siristama edusammudest tootmistöös.

Aga stuudiokolmik ei jaga matsu, ei vasta nagu ette nähtud, vaid hakkab oma joru ajama. Saatejuht katkestab salvestuse – miks ei loeta vastuseid kätte jagatud paberilt! Üks esinejatest pobiseb nina alla, teine teeb mahalugemisel vigu, kolmas asub eluolu kritiseerima. Saatejuhil ei jää muud üle kui inter­vjueeritavad vaigistada ja ise küsides-vastates saatelõik lõpetada.

See on Timofei Kuljabini lavastuse lõbus-irooniline avastseen, mis annab kätte tonaalsuse: kõik ümberringi on võlts ja vale, aga elu tiksub nagu ketrusmasin. Jabura võltsoptimismi foonil on antud selge signaal: kes reeglitest kinni ei pea, tühistatakse.

Hiilgav valik nii pealkirja kui ka sisu poolest. Eesti teatril puudub oma traditsioon Bertolt Brechti „Kolmanda impeeriumi hirmu ja viletsusega“, näidend ei ole eesti keelde tõlgitud, nii pole pealkirigi rauda raiutud. Kas kasutada sõna impeerium või siiski Reich nagu Brechtil („Furcht und Elend des Dritten Reiches“)? Inglise, hispaania ja itaalia keeles on Reich jäetud pealkirjas tõlkimata kui konkreetne aja- ja kohamärk Kolmas Reich. Venekeelses tõlkes on Reich’ist saanud impeerium.

Meie lähim kokkupuude Brechti näidendiga oli Adolf Šapiro omaaegne lavastus „Kolmanda impeeriumi hirm ja meeleheide“ Läti Noorsooteatris (1985) ning toonane impeerium oli mõistagi Nõukogude Liit. Eestlane on impeeriumi suhtes tõrjuv, tahaks euroopaliku traditsiooni kohaselt Brechti Reich’i Reich’iks jätta või riigiks tõlkida. Aga kui naabriks on Venemaa oma sajanditepikkuse impeeriumi-ihalusega, siis on kukla taga ka üks hoopis teistsugune ajalootund. Ja nii minnaksegi Vene teatrisse Eestis, et näha, kuidas saab 1936. aastast pärit saksa näidendiga jutustada lugu praegu Venemaal toimuvast. Siin ja praegu on „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“ hiilgav valik nii pealkirja kui ka sisu poolest.

Tatjana Kosmõnina teisitimõtleja saab pidada monoloogi kaamerasse ehk ainsana olla suures plaanis. Naine peab lahkuma kodumaalt ja tahab salvestada hüvastijätusõnumi oma mehele.

 Jelena Vilt

Küsimus ei ole ainult pealkirja tõlkes. Lavastaja Timofei Kuljabin on alati „tõlkinud“ klassikat, tajuaparaat tänapäevas – ei tunnista ta romantilis-ajaloolisi hõllandusi. Kui juba Venemaal lavastatud Kleisti „Lõhutud vaasi“ ja Puškini „Jevgeni Onegini“ tegelastest voolis Kuljabin tänapäeva tüübid, mis siis veel rääkida Brechti inimestest, kes ajateljel meile palju lähemal. Seda enam et ajalugu ise on suur lavastaja – jälle oleme sõjas ja impeeriumi hirmus. Kui Brecht kirjutas oma hirmu ja viletsuse episoodid Taanis paguluses, siis Kuljabin lavastas need Vene emigrandina Eesti teatris, resideerides ise Saksamaal.

Ärahirmutatud intelligentsi agoonia. Brecht olevat oma „Kolmanda Reich’i“ episoodid kirja pannud otse elust enesest, ajalehest loetud või kuuldud lugude põhjal. Kuljabini lavastuses on neliteist lugu, kaks pikemat – „Spioon“ ja „Teisitimõtlejast naine“ – on jagatud mitmeks osaks, et hoida terviku rütmi ja pinget. Lavastuse visuaalne vorm on lihtne ja geniaalne, lood sõidavad lavale pakituna justkui suurde konteinerisse, millel esisein avatud. Üks episood vaob pimedusse, asemele tõuseb järgmine. See ei ole pelgalt pildivahetus, vaid tänu oivalisele valguskujundusele nauditav performance.

Kui etendust vaadatakse tagareast, saadakse lisaelamus. Näeb täies ilus Vene teatri kuldset kõrget lavaportaali ja seal all tulukestega markeeritud tillukest musta risttahukat, kuhu näitleja täies pikkuses vaevu ära mahub. Selle kulla ja karra keskel on inimene kui pisike mutukas mustas augus, masinavärgi keskel oma lükata-tõmmata elukesega. Kui siia lisada veel helitaust – eetrikahinad, ketrusmasina vura, noalöökide kaja, trepikoja hääled, tundmatud pininad-tininad-kriginad –, siis muutub õhkkond veel närvilisemaks ja vastikumaks. Vaikne taustamüra ei vaibu hetkekski.

Hirmuheliga ülekallatud ja oma karpi surutud inimene peab arvestama, et seintel on kõrvad. Ta peab sosistama, sest tema hääl on järsku väga võimendatud, seda teeb tundlik mikrofon.

Kui näitleja iga hingetõmme ja ohe on kuulda, teeb see rolli tehniliselt keerukaks ja nõuab esinejalt vaoshoitud mängu. Tuleb olla kontsentreeritud, ei saa lopsakalt karakterit panna. Ühel etendusel juhtus tehniline aps, näitleja mikrofon läks rivist välja ja selleks et ennast kuuldavaks teha, tõstis ta automaatselt häält ja misanstseen lagunes, nii et sisust arusaamiseks tuli sünkroontõlke klapid pähe panna. Teistkordsel vaatamisel oli kõik korras ja „Tööandjate“ episood töötas. Hea näide, kuidas mikrofon aitab rolli luua. Helirežii toimib kui heas kuuldemängus.

Kui lugusid pidi hirmule ja viletsusele läheneda, siis „Spioon“ oma nelja stseeniga on üks mõjusamaid. Vanemad kahtlustavad oma last, et poiss kannab nende peale keelt, on kodune spioon. Iga järgmise stseeniga on ema-isa rohkem hirmul, inimesed lagunevad meie silme all. Taas kord toetab seda kujundus: iga korraga on tolmused toaaknad väiksemad ja suure juhi portree seinal kasvanud. Toas virvendab televiisor kui ajupesupump. Psühholoogiliselt mõjus episood, mida mängivad Viktor Marvin ja Marina Malova. Inimesed on üha enam veendunud, et kohe-kohe tullakse neid arreteerima, aga hoopis poeg jõuab leivapoest koju.

Ärahirmutatud intelligentsi agoonia, mida kroonib kooliõpetaja mõttekäik (tsiteerin mälu järgi): kui ometi aru saaks, mida võim tahab, küll siis teeks ja õpetaks, nagu vaja. Umbes samamoodi ohanud üks eestiaegne teatrimees 1950. aastatel: kui saaks aru, mida nad tahavad, küll siis lavastaks. Neile, kes Nõukogude aja änge mäletavad, on selles loos nii mõnigi tuttav moment.

Elu läheb aina närvilisemaks. Oma suur hetk on Tatjana Kosmõninal teisitimõtleja rollis. Tema saab pidada monoloogi kaamerasse ehk ainsana olla meie ees suures plaanis. Iseloomulikud on teda ümbritsevad asjad – arvutid, telefonid, laadijapuntrad –, selles kodus telekaterrorit pole. Naine peab lahkuma kodumaalt ja tahab salvestada hüvasti­jätusõnumi oma mehele. Esietendusel oli Kosmõnina naise rollis üksjagu ärevam, esikanärv näis rollile kasuks tulevat. Teistkordsel vaatamisel oli ärevus vaibunud, justkui oleks naine oma emigreerumisotsuses kindlam.

Episoodide pealkirjad ilmuvad tulikirjas lava kohale, see aitab kenasti järge pidada ja lugudele kiiremini ligi pääseda. Aga kui ma Kosmõnina stseeni kohal lugesin pealkirja „Nais-teisiti­mõtleja“, siis keeletoimetaja mu sees mühatas (kavalehel õnneks „Teisitimõtlejast naine“). Kustutage see nais-eesliide sealt tulikirjast, näen ise ka, et Kosmõnina on naise rollis. Ju Brechtil oli tegu Saksamaalt põgeneva juudiprouaga, aga tänapäevases kontekstis ei puutu ei frau ega abikaasa enam asjasse.

Kohe näen dissidendi prototüübina „Kuldse maski“ festivalilt teada-tuntud andekaid Moskva teatrikriitikuid, kes Venemaalt pagenud. Olgu mainitud, et üks neist teisitimõtlejatest, Marina Davõdova, on Berliinis korraldamas teatrifestivali Venemaalt emigreerunud näitlejate-lavastajate loomingust. Berliini on kutsutud ka meie Vene teatri Kuljabini lavastus. Kui see lavatehniliselt võimalikuks osutub, siis on sõit novembris.

Teisitimõtlejaid on laval teisigi, kellele kaasa elada. Lugu pealkirjaga „Referendum“ on kui kummardus noortele protestijatele, kes Ukraina sõja puhkedes seisid Moskva Punasel väljakul sildiga „HET“ ja seetõttu politseiautosse topiti. Laval on ka pealekaebajad, nagu ka mees, kes oma surivoodil süsteemi neab ja vaimuliku läbi sõimab. Lood laval vahetuvad, näitlejad rändavad ühest episoodist teise. Aga elu läheb aina närvilisemaks, peab ennast kõvasti kokku võtma, et julgeda süsteemile vastu astuda ja „EI“ ütelda.

Esteetiliselt teistmoodi on üles ehitatud lugu kingadest. Eestikeelne pealkiri võiks ju olla „Kotad“ või „Puukingad“, s.t midagi koledat, mida laps ei taha jalga panna. Venekeelne „Башмаки“ ei ole kindlasti nii neutraalse tähendusega kui kingad. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid stseeni ülesehitusest. Naine Jekaterina Kordas tegutseb väga steriilses köögis, kus iga noakolksatus käib vaatajal luust-lihast läbi. Kottade, kartuli ja vaesuse jutt on teisejärguline. Ka valgusrežii on hoopis teistsugune. Siin on mingi etenduskunsti sugemetega kavalus mängus või hoopis Brechti kuulus võõritusefekt, mis tugevatele tunnetele noa neeru lööb. Ei saa ju publik uskuda seda juttu, nähes, mis tema silme all toimub. Profülaktika mõttes tuletatakse vaatajale meelde, et ta vaatab teatrit. See stseen on kui vahemäng psühholoogiliselt selgemate piirjoontega spiooni- ja teisitimõtleja loole.

Kurbus hävitatud elude ja kadunud inimväärikuse pärast. Teada tõde, et eesti teater on kasvanud vene ja saksa teatritraditsiooni tuules. Nüüd saab Tallinnas näha vene-saksa teatrisümbioosi. Meie Vene teater on ikka soovinud kõnetada eestikeelset vaatajat, eesti tekstide ja lavastajate kaudu meid kodustades. Need on olnud intellektuaalselt huvitavad kohtumised. Euroopa teatrikogemusega Timofei Kuljabini jõudmine Eesti teatrisse on ühelt poolt õnnelik juhus, sest töö Venemaal ei tulnud enam kõne alla ja tööplaanis oli seetõttu vaba aeg. Teisalt on tegu meie Vene teatri tõsise töövõiduga, et olukord suudeti Eesti kasuks pöörata. Ehk õnnestub siia kutsuda teisigi tipplavastajaid, kes Venemaalt lahkunud. See annab kõigile värske kultuurikogemuse ja avarama vaatenurga maailma asjadele.

Kuljabin ei ole kohtumõistja. Ta ei ole irooniline. Valdav on suur kurbus hävitatud elude ja kadunud inimväärikuse pärast. Lavastus, mis propagandaga alanud, lõpeb matustega. Inimene on üritanud süsteemiga kohaneda, väänduda madalamaks kui muru, olla sõnakuulelik ja leplik – aga ikka kantakse talle tuppa kirst, mida isegi kirstuks ei nimetata, vaid kastiks. Seda kasti pole lubatud avada, küsimusi pole lubatud esitada. Oleme silmitsi leinajatega ja loeme seina pealt tulikirjas dialoogikatket, keegi ei räägi, vaid vaadatakse üksteisele otsa. Oleme silmitsi sõnatu hirmu ja viletsusega.www.sirp.ee