A. Vvedenski "On kahju, et ma pole loom"
1.
Me lähme enesega metsa kõndima
et vaadelda tühiseid lehti.
On kahju, et ma pole täht,
mis jookseb taevateel
ja otsib täpset pesa
ta leiab enese ning tühja maise vee,
ei ole keegi kuulnud tähelt ühtki kriuksu,
ta ülesandeks enda vaikimisega on julgustada kalu.
Veel on mul pretensia,
miks pole vaip ma, ei hortensia.
On kahju, et ma pole katus,
mis laguneb spontaanselt,
mida läbi leotab vihm,
mis ei sure momentaanselt.
Ei meeldi mulle, et ma olen surelik,
ma olen ebatäpne, puudub trööst.
Paljudel on parem, olen murelik,
osa päevast, ühik ööst.
2.
On kahju, et ma pole kotkas
lennul üle mägede,
kelle pähe roninud on
inimene, järgiv arssinate väge.
Istume, tuul, nüüd sinuga
selle surmakivikese peale.
Veel on mul pretensia,
miks pole vaip ma, ei hortensia.
On raske olla minutitega,
nad on mind hirmus segi ajanud.
On hirmus, et ma pole rohi rohi,
on hirmus, et ma pole küünal.
On hirmus, et ma pole küünal rohi,
sellele ma vastasin,
ja kohe liigutavad puud.
On hirmus, et kui vaatan
kahte ühesugust asja
ei märka et nad erinevad,
et igaüks neist elab ainult korra.
On hirmus, et kui vaatan
kahte ühesugust asja
ei märka et nad kõigest hingest
sarnaneda püüavad.
3.
Ei meeldi mulle, et ma olen surelik,
et olen ebatäpne, puudub trööst.
Paljudel on parem, olen murelik,
osa päevast, ühik ööst.
Veel on mul pretensia,
miks pole vaip ma, ei hortensia.
me lähme enesega metsa kõndima
et vaadelda tühiseid lehti,
on kahju, et neil lehtedel
ei näe ma märkamatuid sõnu,
mille nimi on juhus, mille nimi on
surematus, mille nimi on aluspõhjade liik.
On kahju, et ma pole kotkas
lennul üle mägede,
kelle pähe roninud on
inimene, järgiv arssinate väge.
On hirmus et kõik on lõpuks niivõrd iidne
ja mina pole sellega võrreldes üldse uudne.
tõlkis Aare Pilv