A. Vvedenski "Õhk"
Seal öise õndsa mere kohal
ju liikus haaramatu õhk,
ta lendas nagu sinikull,
öömürki neelas vaikides.
Ja mõtles õhk: kord möödub kõik,
veel vaevu ripub mäda vili.
Täht tõuseb taeva nagu uni
ja laulab igimesilane.
On inimene surm ja kivi,
las vaatab liiva sõnatult.
Lill õielehti igatseb
ja mõte laskub lillele.
(Ja pühkis merepinda õhk,
justnagu meri on metall.)
Sel tunnil talle arusaadav
nii mets kui taevas kui ka teemant.
See lill on põrm, see lill on tammik,
me teda näeme paremal,
ja kuni meil veel elukest,
me lõikame ta noaga maha.
(Ja pühkis merepinda õhk,
justnagu meri on metall.)
Saand inimesest targemaks,
ta palub, et tal oleks nimi.
Lill nimeks sai me käest Andrei,
tal on ju mõistus nagu meil.
Ta ümber põrnikad ja linnud
metskarikaina oigasid,
ta ümber jooksis kiire jõgi
kes pistis välja oma astla,
ja liblikad ja sipelgad
ta kohal helistavad kelli,
nii meeldiv ööbikute nutt,
kes õrnalt väljul lendasid.
Ja pühkis merepinda õhk,
justnagu meri on metall.
tõlkis Aare Pilv