Rumeenia keelest tõlkinud I. Konstantinovski
Väikeses provintsilinnas, kus kõik tunnevad üksteist nägupidi ja igat vastutulijat tervitatakse ning kus on ääretult oluline, mida naabrid sinust arvavad, on kultuurikeskuseks raudteejaam. Kohalik kõrgklass koguneb siia, et nautida sisuliselt ainsat meelelahutust – võimalust silmitseda kiiret diisel-elektrirongi „Bukarest – Siinai" ja lehvitada selle reisijatele. Mugavustega ekspressrong rikaste reisijatega on küllastunud kallite parfüümide aroomidest ning tormab alati peatumata mööda. Ääremaa ilmalikud asukad jäävad aga perroonile, vahetades mõnuga mõtteid akendest välgatavate kallite rõivaste ja mütside üle ...
Kuid ühel päeval võtab unistuste rong perroonil hoo maha ja vagunist tõstetakse välja piletita reisija, kel on seljas luksuslik kleit, rahakotis aga mitte sentigi, ainult kasiino mängumärgid. Juhuslikult satub samal ajal jaamas olema kosmograafiaõpetaja Marin Miroyu ... Nii kohtuvad luksusliku eluga ära hellitatud naine ja tagasihoidlik õpetaja, kes on armunud astronoomiasse. Ja selgub, et „tähed ei kaldu kunagi oma teelt kõrvale"...
Mihhail Sebastian (1907-1945) on Bukaresti juudi Joseph Hohneri pseudonüüm. Tema saatus oli üsna kummaline ja ta suri kohutava õnnetuse tagajärjel – üritades kitsal tänaval veokist mööda pääseda, rammis masin Sebastiani tema enda näidendi plakatisse! Kummaliseks kujunes ka tema näidendite, sealhulgas „Nimetu tähe" (1942) saatus. Näidend lavastati Bukarestis kohe pärast selle valmimist ning etendusi mängiti täissaalidele kuni linna pommitamiseni. Pärast seda unustati Mihhail Sebastiani nimi paljudeks aastateks. Alles 1960ndatel ja 70ndatel sai tema näidend „Nimetu täht" uskumatult populaarseks.
Vene Teatri lavastus, nagu arvata võib, armastusest. Prantsuse-Rumeenia film „Mona, nimetu täht" Marina Vladyga nimiosas rääkis unistaja ja linna uustulnuka õnnetust armastusest. Film, mille lavastas Mihhail Kozakov ning mille peaosades astusid üles Igor Kostolevski ja Anastasia Vertinskaja, jutustas loo, mis oli täis teravat igatsust teistsuguse elu järele - armastuse puhang selles teoses oli liigutav, kuid jäi paraku üürikeseks. Vaatajat ootab ees lugu, mis pakub usku, et kõik polegi nii lootusetu. Igal juhul pakutakse publikule romantilist melodraamat – üht vaatajate lemmikžanri, mis aitab muuta proosalise argipäeva säravaks.