Näidendi tõlkis vene keelest eesti keelde Lea Eisen
„Satiirikud sünnivad siis, kui inimestel pole naermiseks põhjust.“
Stanisław Jerzy Lec
Populaarseim kaasaegne Itaalia näitekirjanik Dario Fo oli ilmselt elurõõmus mees. Särav näitleja, meisterlik improviseerija, leidlik lavastaja. Tema näidendeid on mängitud kõikide kontinentide teatrilavadel.
Fo lõi umbes seitsekümmend mustast huumorist läbi imbunud komöödiat, satiirilist näidendit, farssi ja dokumentaalset poliitilist draamat. Rõõmus iseloom ei takistanud tal aga pälvimast väga tõsist Nobeli kirjandusauhinda: „Dario Fo matkib keskaegseid narre, kritiseerides julgelt võimu ja kaitstes rõhutute väärikust. Ta avab meie silmad võimulolijate kuritarvitamiste ja sotsiaalse ebaõigluse suhtes.“
„Anarhisti õnnetu surm“ on Fo üks tuntumaid ja tunnustatumaid näidendeid, mida on lavastatud üle maailma alates selle esietendusest Milanos 1970. aastal. Tähelepanuväärne on, et komöödia kirjutati aasta varem Itaalias aset leidnud sündmuse põhjal, kus Milano politseijaoskonda pommiplahvatuse korraldamise kahtlustusega seoses küsitlemisele toodud anarhist Giuseppe Pinelli kukkus ülekuulamisruumi aknast surnuks. Võimuesindajate sõnul oli tegemist õnnetusjuhtumiga.
Satiiriku versioon loost on järgmine: varsti pärast traagilist sündmust arreteeritakse vaimse tervise probleemidega isik. Ta on juba mõnda aega korrakaitsjaid ninapidi vedanud. Autor paljastab satiirilises võtmes kohtusüsteemi ja laiemalt võttes kogu võimuaparaadi korruptsiooni, tõestades, et naer ja kunst on võimsaimad relvad absurdi ja omavoli vastu.
Peategelane loob eimillestki veidra farsi. Ta fantaseerib ja improviseerib. Ta on äärmiselt sõnaosav ning valdab hiilgavalt näoilmeid ja žeste, mistõttu suudab veenvalt välja kanda nii kohtuniku, komissari kui isegi sõjaväekapteni „maski”... Too narr on politseijaoskonnas ainus, kes julgeb tõtt lausuda.
Näidendi lavastaja Georgi Kutlis on meie publikule tuttav maskiballi vormis esitatavast komöödiast "Tarkpea", kus igale tegelaskujule on antud tema tõelisele olemusele vastav mask. Nüüd toob ta lavale 1970ndate aastate Itaalia muusika jõuliste rütmide saatel hargneva võimutemaatikat käsitleva muusikalise farsi, mis tõstatab küsimuse, kumb on hullumeelsem, kas maailm, milles elame, või näidendi peategelane?