Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ on üks psühholoogilise- ja kriminaalromaani tippsaavutusi maailmakirjanduses.
Mida kujutab endast inimene enese sees? Kuidas tekib inimese sees südametunnistus, tegu, eneseteadvus?
Igor Lõssov jätkab vaatajate suure soosingu pälvinud lavastuses „Öö Evale“ alustatud teemat.
Fjodor Dostojevski suur paradoks seisneb selles, et ta ise pidas end puhtalt vene kirjanikuks, aga osutus üheks kõige tähtsamaks maailmakirjanduse autoriks. Tal on kogu maailmas mitte ainult lugejaid, vaid ka järgijaid, kes kasutavad just tema meetodit haige, kalestunud hinge uurimiseks.
Iga ajastu, iga kirjandus-, teatri-, seejärel ka filmiepohh leiab Dostojevski teostest midagi, mis aitab mõista toimuvat, aitab mõista kaasaega. See näitab, et tema looming on geniaalne.
Igor Lõssovi lavastatud „Kuritööd ja karistust“ tuleks nimetada „Üleastumiseks ja karistuseks“, kuna Dostojevskit pikka aega ja süvenenult uurinud lavastaja räägib laval just sellest, kuidas inimene on oma eesmärkide saavutamiseks sunnitud mingist piirist üle astuma – astuma üle teise inimese, üle iseenda või otsima teid ja võimalusi üleastumiseks teisi jäljendades.
Kui me ringi vaatame, siis saame kurvastusega aru, et niimoodi nüüdisaegne maailm üles ehitatud ongi…