PULMAPÄEVAL. PETERBURI TEATRIHOOAEG

Etenduse loojad:
Lavastuse kunstiline juht – Venemaa rahvakunstnik Semjon Spivak
Lavastaja – Anton Gritsenko
Lavakujundus ja kostüümid – Aleksandr Hramtsov
Valguskunstnik – Denis Djatšenko
Plastika – Nadežda Rjazantseva
Muusikaline kujundus – Sergei Patramanski

Tegelased ja osatäitjad:
Ilja Grigorjevitš Salov – Vadim Volkov
Njura, tema tütar – Alisa Varova
Ženja, tema poeg – Sergei Barabaš/Ilja Demidov
Nikolai, tema poeg – Nikolai Ivanov/Anatoli Druzenko
Rita, Nikolai naine – Natalja Tretjakova
Nelli, nende tütar – Ljuba Miroš
Mihhail Zabolotnõi – Andrei Zarubin
Vassili Zabolotnõi – Sergei Jatsenjuk
Klava Kamajeva – Anastasia Tjunina
Maia Muhhina – Ksenja Irhina
Tonja (Njura sõbratar) – Alissa Ivanova
Olja Kožurkina – Nadežda Nekrassova/Natalja Mõzinkova
Matvejevna – Ljudmila Pasternak
Serjoža, bajaanimängija – Sergei Patramanski
Noormees kitarriga – Aleksandr Konjov
Lapsed – Aglaja Djatšenko/Polina Kustova, Aljoša Netšajev, Varja Tokmakova/Arina Šuharova
Teistes osades – Venemaa riikliku lavakunsti instituudi üliõpilased (Venemaa rahvakunstnik S. J. Spivakovi kursus).



Sankt-Peterburgi Riiklik Noorsooteater Fontankal

‘PULMAPÄEVAL’
Viktor Rozov
16+

Etenduse kestvus: 3 tundi (ühe vaheajaga)

TEATRIST
Noorsooteater Fontankal on Peterburis ainus aia-teater, see avati 18. jaanuaril 1980. aastal etendusega ‘Sada venda Bestuževit’ Boriss Golleri näidendi järgi. Teatri asutamine ja kogu tema edasine saatus on seotud tema pealavastaja V. A. Malõšintskiga, kes on teatri repertuaari täiesti omamoodi kokku pannud. Noorele publikule imponeerisid kaasaaegsete kirjanike proosateoste alusel tehtud instseneeringud, mis andsid etendustele omapärase intonatsiooni  — vahel pihitooliliku, vahel teravalt publitsistliku.

Aastatel 1983-1989 juhtis teatrit J.M. Padve – andekas Leningradi lavastaja (G. A. Tovstonogovi õpilane). Teater säilitas oma nime, trupi ja mõned lavastused, sisemiselt aga muutus: enam polnud see publitsistika, vaid väga peen psühholoogia, lavastajad lummas inimese hingeelu.

1989. aasa novembris sai teatri juhiks S. J. Spivak. Tema tõi teatrisse kaasa oma lüürilise maailmanägemuse ja ka oma parimad näitlejad, kes realiseerivad lavastaja mõtteid väga andekalt ning on koos temaga lavastuse kaasautorid. Spivaki autoriteatrit eristab eriline usalduslik toon. Siin ei tehta mitte maha, vaid mõistetakse igaüht, ei lahmita mõtlemata, vaid ironiseeritakse pehmelt ja kurvalt. Kõik Semjon Spivaki etendused eristuvad väga ereda kunstilise vormi poolest. Väga peen tinglikkus ja misanstseenide dünaamika annavad tema lavastustele erilise väljendusrikkuse ja teravuse.

Koos uue ja kaasaegse hoone avamisega muutus teater ühtseks kultuuriruumiks, mis ühendab endas kahte lava ja ‘rohelist fuajeed’. See maastiku ja arhitektuuri kooslus teeb Izmailovo aia ebatavaliselt kütkestavaks, kaks lava aga lubavad realiseerida praktiliselt kõiki loomingulisi ideid.

Praegu on teatri kunstiliseks juhiks Venemaa rahvakunstnik Semjon Spivak.

ETENDUSEST
‘Pulmapäeval’ on lugu sellest, kuidas  noor ja äärmiselt positiivne komsomolisekretär Mihhail Zabolotnõi kavatseb abielluda neiu Njuraga. Homseteks pulmadeks on peaaegu kõik valmis – külalised on kutsutud, valmivad pulmaroad… Kuid ootamatult kohtab Miša oma esimest armastust Klavat. Aga kuivõrd tugevamana tundub talle see praegune ‘kogu ülejäänud eluks’ — armastus võrreldes selle esimese, kirglikuga, mis ikka veel südamesopis alles on?

Viktor Rozovi näidend ‘Pulmapäeval’ on kirjutatud 1963. aastal. Ka pool sajandit hiljem kõlab see armastuselugu täpselt sama aktuaalselt. Sellised mõisted nagu sõprus, reetmine, armastus, petmine, au ja väärikus lähevad korda sõltumata sellest, kuidas ajalooratas veereb.  Mingil hetkel seisab iga inimese ees terve rida küsimusi, millele on üheselt keeruline vastata jagades kõik vaid ‘valgeks’ ja ‘mustaks’. Uues etenduses räägitakse täna ‘ebapopulaarsetest’, kuid inimese kasvamise käigus väga tähtsatest mõistetest nagu au, väärikus, eneseohverdamine, omakasupüüdmatus, headus…

50 aastaga pole inimestevahelistes suhetes mitte midagi muutunud. Just sellepärast saadakse saalis aru mistahes tunnetest, mis laval tekkivad. Seda enam, et Rozovi näidend on ilma igasuguse alltekstita. Kõik ongi päriselt nii, nagu tundub.

Esietendus toimus 17. veebruaril 2016. aasal.